Vladimir Putin ei saa demokraatiat enam isegi teeselda: teisitimõtlejate vastu suunatud hirmukampaania on liiga ilmne.
Miks Gurijev Venemaalt põgenes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andeka ökonomisti ja valitsusnõuniku Sergei Gurijevi põgenemine, keda nähtavasti tugevasti survestati, osutab sellele, et Putinit ümbritsevate karmi liini pooldajate eest pole kaitstud isegi aparaadi liberaalsemad liikmed.
Gurijev, kes töötas Moskva maineka Uue Majanduskooli rektorina, pages Prantsusmaale pärast ülekuulamist seoses tunnistusega, mille ta andis kaks aastat tagasi toetamaks vangistatud naftamagnaati ja Putini kriitikut Mihhail Hodorkovskit.
Kuigi Gurijev väljendas toetust ka Putinile oponeerivale aktivistile Aleksei Navalnõile, on ta alati valitsusaparaadi insaider olnud. Peaminister Dmitri Medvedevile lähedase isikuna on ta olnud ka üks riigipanga Sberbanki direktoreid ning nõustanud valitsust majandusküsimustes.
Varasemalt on Venemaal liberaalseid hääli sallitud – stabiilsuse tagamiseks oli režiim huvitatud vähemalt demokraatliku kuvandi säilitamisest. Pärast mullustele valimistele eelnenud «tagasivalitava» Putini vastaseid meeleavaldusi on taoline tolerantsus aga aurustunud.
Režiim klammerdub võimu külge, rakendades taktikaid alates kiusamisest kuni poliitiliselt motiveeritud süüdimõistmisteni.
Hirmukampaania on osutunud tõhusaks.
2011. aasta detsembriprotestid on hääbunud. Navalnõi, kes kavatseb 2018. aastal presidendiks kandideerida ning kujutab endast opositsiooni ühendavat figuuri, seisab silmitsi väheusutavate süüdistustega varguses ning mõistetakse ilmselt süüdi – nagu enamik režiimi kriitikuid.
Samas on Putini poliitikal ka oma hind. Alates valimistest on ta toetus dramaatiliselt langenud ning arvamusküsitlused osutavad sellele, et noorte haritud linnainimeste seas – eriti Moskvas ja Peterburis – pudeneb populaarsus pahaendeliselt.
Peamiselt nõjatub Putin nüüd eakatele kodanikele ja maarahvale.
Veelgi enam: kapital lahkub riigist, majandusel on vunk otsa lõppemas ning investorid kõhklevad riskimast rahaga poliitiliselt ebakindlas kliimas.
Hirmutamine on küll protestijad tänavailt eemal hoidnud, kuid nagu näitab Gurjevi lahkumine, võib hoogustuda ka andekaima inimkapitali väljavool.
President üritab oma valitud tee tagajärgi ignoreerida – kuid need saavad tõenäoliselt olema rängad.
Lõppude lõpuks sõltub tema legitiimsus ju majanduskasvu jätkumisest. Mõtlejate minemakihutamine nurjab selle eesmärgi üsna efektiivselt.
Copyright The Financial Times Limited 2013