15. aprillil 2013 jõustusid võlaõigusseaduse muudatused, millega anti võlausaldajale õigus nõuda võla sissenõudmisel käitlustasu fikseeritud summas 40 eurot. Mõningatel juhtudel võib võlgniku makstav käitlustasu aga võlgnevusest kordades suuremaks osutuda, kirjutavad advokaadibüroo Alterna partner Siret Siilbek ja advokaat Keijo Lindeberg.
15. aprillil 2013. aastal jõustusid võlaõigusseaduse muudatused, millega anti võlausaldajale õigus nõuda võla sissenõudmisel käitlustasu fikseeritud summas 40 eurot. Mõningatel juhtudel võib võlgniku makstav käitlustasu aga võlgnevusest mitu korda suuremaks osutuda.
Selleks et lihtsustada võla sissenõudekulude väljanõudmist, fikseeriti minimaalne hüvitise suurus, milleks sai 40 eurot. Sellise käitluskulu võlu seisneb selles, et tõendama ei pea tegelikke kulusid ja seda saab nõuda alati, kui võlgnik viivitab oma rahalise kohustuse täitmisega. Seega saab 40-eurose sissenõudekulu lisada võlale peaaegu igas olukorras.
Välistatud ei ole ka suurema sissenõudekulu hüvitamine, kuid 40 eurot ületava summa saab endiselt nõuda kahju hüvitamise sätete alusel. See tähendab kahju olemasolu ning võlgniku rikkumise ja kahju vahelise põhjusliku seose tõendamist. Tuleb ka rõhutada, et äsja kehtestatud alusel nn automaatse sissenõudekulu hüvitamist ei ole võimalik nõuda tarbijalt. Tarbijate olukord ei ole muutunud.
Pahatahtlik võib kuritarvitada
40 euro suurune hüvitis tuleb võlausaldajale tasuda ühe konkreetse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Seega pole lubatud võlgnikult küsida 40 eurot näiteks sama võla kohta iga võlateate koostamise eest. Samuti pole oluline, kas võlgnevus tasutakse päevase või aastase hilinemisega (sellest sõltub ainult viivise suurus).
Eelnõu tarbeks tegi oma liikmete seas küsitluse Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA). Küsitluse tulemuste põhjal leidis 88 protsenti vastanutest, et 40 euro suurune hüvitis on mõistlik ning tervelt 12 protsenti vastanutest arvas, et hüvitis võiks olla veelgi suurem.
40-eurose hüvitise eesmärk on õige – ühest küljest motiveerib see võlgnikke oma kohustusi senisest hoolsamini täitma ning teisest küljest võimaldab võlausaldajatel nõuda sisse kahju, mille tõendamine on raske (nt tööjõu või kontori ülalpidamiskulu).
Teatud juhtudel võib aga tegemist olla ebamõistlikult suure hüvitisega, mis ei kata enam kulusid, vaid muutub võlausaldaja jaoks arvestatavaks tuluks.
Seda näiteks juhul, kui võlgnik ja võlausaldaja on leppinud kokku maksegraafikus või tegemist on muude sarnaste perioodiliste kohustuste täitmisega. Nagu öeldud, tuleb 40 eurot tasuda iga kohustuse täitmisega viivitamise korral ning iga maksegraafikus kokku lepitud makset loetakse eraldi kohustuseks.
Näiteks võib tuua olukorra, kus võlgnik on viivituses laenuks võetud 100 euro tasumisega. Sellisel juhul saab võlausaldaja nõuda 40 eurot hüvitist. Kui pooled on seejärel sõlminud kokkuleppe, et võlgnik tasub võlgnevuse maksegraafiku alusel kümne osamaksega ja ta ei suuda osamakseid teha, siis on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult täiendavalt 40 x 10 = 400 eurot. Ehk kokku tasub võlgnik toodud näite puhul lisaks võlgnetavale 100 eurole veel 400 eurot sissenõudekulusid.
Võlgnikku kaitseb kohus
Olenemata sellest, et 40 euro suurune hüvitis on kehtestatud fikseeritud tasuna, ei ole selle tasumine siiski alati vältimatu. Võlgnik saab ebamõistlikult suure hüvitise korral nõuda kohtus selle vähendamist mõistliku suuruseni. Hüvitise mõistliku suuruse tuvastamisel arvestatakse eelkõige kohustuse täitmise ulatust, võlausaldaja õigustatud huvi ning võlgniku ja võlausaldaja majanduslikku seisundit.
Kuigi seadusandja eesmärk on lihtsustada võla sissenõudekulude hüvitamist, võimaldab see pahatahtlikul võlausaldajal seadusandja antud võimalusi kuritarvitada. Kõige probleemsemaks peavad autorid maksegraafikutega seonduvat, eriti olukorras, kus graafikujärgsed maksed on 40 euroga samas suurusjärgus. Siinkohal peaksid ka võlgnikud end pahatahtlike nõuete eest kaitsma ja enda eest seisma.