Kommentaar: «Kasinusest» Euroopas ja Eestis

Andrus Säälik.

FOTO: Liis Treimann

Tegelik kasinus on minu jaoks kitsas mõiste – see on vaid hädapärase peale kulutamine, mis tähendab enamasti kulutuste väga suurt kärpimist. Sellisest kasinuse definitsioonist aga praeguses diskussioonis kasinus versus majanduskasv eriti kasu ei ole, sest igaüks mõtleb isemoodi. Seega tuleks iga inimese või poliitiku käest küsida, mida tema kasinusest rääkides silmas peab ning millist kasinust ta enam ei taha.

Enamikule riikidele piisab eelarvedefitsiidi (ja eelarve ülejääki jõudmise järel ka riigivõla) vähendamiseks lihtsalt kokkuhoidlikumalt elamisest ehk kulutuste senisel tasemel hoidmisest või isegi vaid kulutuste aeglasemast kasvust võrreldes majanduskasvu ning maksulaekumiste ja muude riigi tuludega. Eks sedagi ole kasinuseks nimetatud, aga riigi üleliigsete kulutuste või isegi raiskamise vähendamine ei ole tegelikult ju veel mingi kasinus.

Mõttetu diskussioon
Võimaliku stagnatsiooniperioodi vältimine sõltub iga riigi valitsejatest ja inimestest, kas nad on võimelised tegema vajalikke reforme majanduses ja riigivalitsemises või mitte. Küll aga ei ole mingit mõtet üldistada ja rääkida stagnatsioonist Euroopas, sest riigid erinevad – osal majandus kasvab, osal mitte, ühed vajavad rohkem, teised vähem muudatusi, mõni on juba reforme teinud, teised teevad aga alles esimesi raskeid samme.

Samuti on mõttetu üldistav diskussioon teemal kasinus versus majanduskasv – sellele küsimusele ei ole ühest vastust, sest sõltub konkreetsest riigist ja tema olukorrast ning pealegi pole need lähenemised üksteist välistavad. Seda enam, et me ei räägi ju tegelikult mingist kasinusest. Tihti tundub aga, et ei taheta või ei suudeta aru saada, et neil pole muud võimalust kui senist elustiili muuta.

Laenamisel ei ole suuremate investeeringute tegemisel iseenesest midagi halba eeldusel, et need investeeringud majanduskasvu potentsiaali parandavad ning suuremate maksulaekumistega enda finantseerimisele kaasa aitavad.

Samas tuleb arvestada, et mitte kõik investeeringud pole majanduskasvu potentsiaali tõstvad. Paljude Euroopa riikide (ja mitte ainult) eelarveprobleemide põhjuseks on see, et laenati hoopis jooksvate kulutuste finantseerimiseks ning nüüd tuleb lisaks maksta intresse paisunud riigivõla pealt. Selline eelarvepoliitika on algusest peale vale olnud, kuid selgemaks saanud alles nüüd, kui laiemad majanduslikud ja konkurentsivõime probleemid on selle rohkem esile toonud.

Eesti kärped tõid euro
Eesti valitsuse eesmärk on läbi aegade olnud rakendada kestlikku eelarvepoliitikat. See tähendas muu hulgas eelarve ülejäägis hoidmist headel aegadel. Tagantjärele tarkusena teame, et rakendasime õiget poliitikat, kuid seda oleks pidanud tegema veelgi jõulisemalt.

Ülejäägis eelarvepositsioon võimaldas rakendada stabiliseerivat (majandustsüklit siluvat) eelarvepoliitikat ka kriisi alguses ja lasta automaatsetel stabilisaatoritel töötada nii nagu näeb ette majandusteooria ning eelarvepositsioon nõrgenes 2,5% SKTst ülejäägist aastal 2007 ligi 3% defitsiiti aastal 2008. Paljude riikide probleem on see, et majandustsüklit siluvat poliitikat tahetakse rakendada vaid majanduslanguse ajal, kui juba suur eelarvedefitsiit ja paisunud riigivõlg seda enam ei võimalda. Probleemid saavad seega alguse valest poliitikast headel aegadel. Buumiajal kogunenud reservid võimaldasid meil katta riigi kulude puudujäägi laenu võtmata.

Kui Eesti eelarvedefitsiit oli jõudnud 3% SKTst, leidsime, et eelarvepoliitika korrashoidmine ja ELi ühisraha euro kasutuselevõtmiseks vajalike kärbete tegemine on positiivsema mõjuga kindlustundele ja majandusele kui eelarvepositsiooni lõdvendamine. Kindlasti olid sellise poliitika pikemaajalised kasud suuremad kui lühiajaliselt võimalikud negatiivsemad mõjud eelarvepoliitika karmistamisest.

Eesti rakendas kriisi ajal kokkuhoiumeetmeid ja tegi ka struktuurseid reforme. Valitsussektori eelarvepositsiooni parandavaid kokkuhoiumeetmeid oli väga erinevaid:
•    kulude vähendamine – eelkõige riigiasutuste tegevus- ja palgakulutuste vähendamine, aga ka subsiidiumite ja haigushüvitiste vähendamine, pensionikasvu pidurdamine;
•    maksutõusud – käibemaksu-, aktsiisi- ja töötuskindlusmakse määrade tõstmine;
•    muude riigi tulude suurendamine – dividendid riigiettevõtetelt (see oli võimalik vaid seetõttu, et Eestis on riigiettevõtteid juhitud kui ettevõtteid, mitte kui sotsiaal- või tööhõiveprojekte), üleliigse riigi vara ja CO2 kvoodi müük;
•    kohustusliku kogumispensioni maksete ajutine peatamine.

Eelarvepositsiooni parandavaid meetmeid rakendati kolme aasta jooksul kokku mahus umbes 16% SKTst – üle 4% SKPst aastal 2008, 9% SKPst aastal 2009 ja ligi 3% SKPst aastal 2010.
Suuremate reformidena võib välja tuua tööturu paindlikkust suurendava töölepinguseaduse muutmise ning juba nimetatud haigushüvitiste reformi.

Väga tähtis oli konsolideerimisprotsessi ajal ELi struktuurivahendite efektiivne kasutamine. Mitmete projektide varasemaks tõmbamine võimaldas toetada sisenõudlust ka kriisiajal. Eesti valitsussektori kogukulutuste maht nende meetmete tagajärjel märkimisväärselt ei vähenenud – umbes 3% 2009. aastal ja ligikaudu 7% 2010. aastal, mistõttu vaid kulude üldnumbrit vaadates ei saa põhjapanevaid järeldusi teha. Eelarve sees toimus suuri jooksvate kulutuste kärpeid.

Sarnast poliitikat – majanduse toetuseks eelarve kulude struktuuri muutmist ning struktuurivahendite kasutamist saavad rakendada ka teised liikmesriigid, kuigi mitte samas mahus, mis meil oli võimalik.

Paljude Euroopa Liidu riikide probleem ei seisne mitte valitsussektori vähestes kuludes, vaid selle struktuuris. Neil on võimalik oma eelarvekulutusi ümberstruktureerida, kärpides jooksvaid kulusid ning samal ajal investeeringuid suurendades.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles