Kokkuhoid ei toida

FOTO: SCANPIX

Euroopa liidrite seas levib üha enam arvamus, et jätkuv kokkuhoid ja kulude kärpimine juba aastaid kestnud vindumisele leevendust ei too.

Euroopa suhtumine kasinuspoliitikasse on muutumas – üha valjemalt kõlavad hääled, et kasinus ei ole vajalik, tehes olukorda vaid hullemaks, põhjustades sotsiaalseid probleeme ja lühendades inimeste eluiga.

Mitte ainult sotsialistist Prantsuse president François Hollande ja Itaalia uus peaminister Enrico Letta ei kõnele kärpimise kui kriisilahendamise viisi kahjulikkusest, vaid isegi IMF, kes on seni olnud eriti range defitsiidi vähendamise nõudja ning üks laenuandjate troika liikmetest. Kui mitte aga eelarvetasakaal ja kulutuste kärpimine, siis mis päästab Euroopa?

Kokkuhoid kõlab karmilt, kuid peaasjalikult on see tähendanud vaid nõuet eelarvedefitsiiti vähendada ehk tuludele paremini vastavat kulutamist. Kuigi mitu riiki suutsid mullu puudujääki vähendada, siis Eesti kriisiaja kärpimise-edulugu ei näi olevat mujal korratav: kõikide Euroopa riikide eelarved peale Saksamaa oma on miinuses ning riigivõlad suurenevad edasi. Nelja PIGS-riigi eelarvedefitsiit jäi mullu vahemikku 6,3–10,6 protsenti SKTst.

IMF kahtleb kärbetes
Et kasinuspüüdluste tegelikud mõjud on olnud ebaselged, näitab ka fakt, et IMF on viimaste aastate jooksul järjekindlalt kriisiriikide majanduskasvule liigoptimistlikke prognoose andnud.
Märtsis avaldasid IMFi ökonomistid Eyraud ja Weber uuringu, mis selgitab, miks on kriisiriikide võlakoorma suurenemist kärpimise abil nii raske pidurdada: riigi kulutuste vähendamine alandab SKTd, mis omakorda suurendab suhtelist võlataset.

Majanduslangus aga toob kaasa suurema töötuse ja automaatsete meetmete käivituse, mis omakorda suurendavad kulutusi ja sellega ka defitsiiti. Sellise multiplikaatoriefekti mõju on alahinnatud, tunnistab nüüd ka IMF.

Kui näiteks USA on oma majandust ergutanud just riigi kulutuste (ning ka defitsiidi ja võlakoorma) suurendamisega, siis Soomes asuva Hankeni ülikooli majandusprofessor Staffan Ringbom toonitab, et laenurahaga majanduse stimuleerimisse kaugemas perspektiivis uskuda ei saa, isegi kui Vahemere maadele praegu selline mõte meeldiks.

«Kõigile meeldib majandust stimuleerida senikaua, kuni keegi teine maksab,» selgitas Ringbom. Samuti ei meeldi Ringbomile seepärast ka diskussioonid «optimaalse võlataseme» üle – see sõltub, kelle käest küsida, kas praeguste või tulevaste maksumaksjate käest.
«Praegused võlad makstakse kinni tuleviku maksudega,» märkis ta. «Tulevasele maksumaksjale on madal võlatase parem.»

Ringbomi sõnul ei ole raha juurdetrükkimise abil võla infleerimine samuti mingi kerge lahendus.
«See tooks kaasa väga palju õiguslikke lahinguid. Ning tuleks meeles pidada, et kõik võlad ei ole nominaalsed – näiteks Suurbritannia ja Prantsusmaa valitsuse võlad on inflatsiooniga seotud.»
See tähendab, et isegi kui võlga inflatsiooniga odavamaks teha, ei kaoks kõrgemate intresside tõttu võlakoorem kuhugi.

Euroopa vajab tööturureforme
Jätkusuutlikuks kasvuks oleks Ringbomi hinnangul Euroopal vaja eelkõige tööturureforme.
«Tööturureformid ei ole populaarne teema keskealiste töötajate seas,» võttis Ringbom kokku.

Nii on paljud asjatundjad toonitanud, et võlakoormusel kui sellisel pole nii suurt tähtsust seni, kuni on olemas jätkusuutlik kasv ja turgude usaldus, et defitsiiti vajaduse korral finantseerida. Jätkusuutliku kasvu aluseks on aga konkurentsis püsimine ja struktuursed reformid, praeguse kriisi võtmesõna.

Ka LHV makroanalüütik Heido Vitsur toonitas, et Euroopas on algusest peale kasinusega üle pingutatud.

«Domineeris võlausaldajate soov oma raha kätte saada – neil oli kõige lihtsam teistele öelda, et hoidku kokku ja maksku võlg ära. Mis oli aga täiesti lootusetu, sest võlgnikud muutusid üha vähem maksejõuliseks,» selgitas ta.

Vitsuri hinnangul oleks tegelikkuses pidanud kulutusi suurendama, selleks et teha kiiremini struktuurseid reforme.

Ehkki Euroopa riigid ei ole kärbetega nii kaugele minna püüdnudki, kui seda tegi kriisiajal Eesti, ning võlausaldajate rahustamisel on tähtis roll olnud hoopis Euroopa Keskpangal, on muutuste sügavam mõte olnud algusest peale struktuursed reformid ning konkurentsivõimeliseks muutumine.

Nüüd, kus on üha selgemaks saanud, et kasinusnõuded on ebameeldivad ning lahendust ei too, võib tunduda, et need olidki pigem võlausaldajate surveavaldus – pärast mitu aastat vindumist on kriisiriikidel ehk muutumise osas juba rohkem tõsi taga. Ehkki suuremaid paranemise märke ei ole, näevad vaeva nii Kreeka, Hispaania, Portugal kui ka Iirimaa.

Kuigi kärpimine on keeruline, siis struktuursed reformid on veelgi keerukamad – nendega ei ole hakkama saanud isegi kasinuse ehk kokkuhoiu ja kärbete musterlaps Eesti. Hoolimata sellest, et siinmail suudetakse läbi ajada ka varasemast vähemaga, on elatustase langenud, töökohad läinud ning kõigele vaatamata pole kasvupotentsiaal paranenud.

Mõnus koht elamiseks
«Struktuursed reformid ei ole üldse kerged. Võtame kasvõi Eesti näite – pensionireform, tervishoiureform, Eesti suundumine rohkem teadmistepõhisele majandusele,» loetles ta. «Muutusi on, kuid need pole kiiremad kui meid ümbritsevas keskkonnas. Me ei jõua järele, vaid vahe on sellisena nagu see on, säilinud.»

Nii ei pea Vitsur Eestile kõige suuremaks ohuks sugugi Euroopa võlakriisi.
«Kõige suuremaks ohuks Eestile on see, et me ei suuda siia meelitada ja käivitada ettevõtteid, kus kogu väärtusahela juhtimine oleks Eestis.»

«Kui vaadata seda, kuidas eurot päästetakse ja kuidas Eesti selles osaleb, siis minu arvates tuleks sellesse suhtuda nii nagu aastaaegade vaheldumisse. Ja üldse selle üle pead mitte eriti murda,» arvas ta.

Ehkki kulude kärpimise alal on Eesti juba saanud maailmanimeks, seisneb proovikivi nii siin kui ka kriisiriikides hoopis muus.

«Tuleb selles reaalsuses tegeleda oma asjadega – ehitada üles konkurentsivõimeline Eesti majandus. Selline Eesti, kust inimesed ära ei jookse, vaid näevad, et siin on mõtet töötada ja siin oma tulevikku luua,» ütles Vitsur.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles