Neli kuud aega otsustada
16. mai 2013, 08:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensionimakse vabatahtlik suurendamine annaks pensionärile tulevikus kuus 22,5 eurot lisaraha. Seda juhul, kui inimese palk on 1000 eurot kuus, pensionifond suudab tagada vähemalt inflatsiooniga võrdse tootluse ning kindlustusseltsi suremustabelis on keskmine elatud aastate arv pärast pensionile jäämist 16. Nii on see praegu, kuid pensionile jäädes on oodatav eluiga ilmselt tõusnud. Seega jagavad kindlustusseltsid kogunenud summa läbi suurema aastate arvuga ja igakuine makse väheneb.
Kui suutsite eelmise lõigu läbi lugeda, siis peab teid õnnitlema. Võimalik, et kirjutaja on käpardlik, kuid tegelikult ongi pensioniarvutamine ülikeeruline.
1000-eurose brutokuupalga juures tähendab 1-protsendine lisamakse 10 eurot kuus. Riik lisab sellele veel kaks protsenti. Sellest 30 eurost kogunebki summa, mis peaks vanaduses andma raha praeguses väärtuses 22,5 eurot.
Paraku on 1000 eurot brutopalka luksus, mida naudib vähemus palgasaajaist. Riigi keskmine palk on pisut üle 900, mediaanpalk järelikult umbes 700 eurot kuus.
«Säästmine on tähtis ja tuleb kasutada iga võimalust,» ütles Swedbanki jaepanganduse juht Ulla Illisson. «Ühe protsendi suunamine pensionifondi ei võta leiva pealt vorsti ära.»
Aga kui kümme eurot on suur summa, siis võib juhtuda, et selle kümne euro eest võiks pigem osta lastele kommi või endale ja abikaasale kinopiletid, sest teise samba kogumise efekt annabki end tunda just suurema palgaga inimestel. Seda põhjusel, et riik maksab ilmselt ka tulevikus esimese samba pensioni. Veel hiljuti oli riigi prognoos, et riiklik pension katab 40 protsenti viimasest palgast, kuid rahvastiku vananemisega väheneb see rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ilmselt 30 protsendini.
Riiklik pension on praegu pisut üle 300 euro, mis on umbes 40 protsenti keskmisest palgast. Kui võtta aluseks eeldus, et riik tagab koos esimese ja teise sambaga 40 protsenti viimasest palgast, peaks esimese samba pension tagama kokkulepitud asendusmäära.
Kuigi pankurid räägivad, et inimesed säästavad vähe ega mõtle vanaduspõlvele, soovitades seepärast kõigil sissemakset teise sambasse kasvatada, on mõistlik seda teha pigem neil, kelle palk ületab riigi keskmist.