Järgmine mull tuleb niikuinii
13. mai 2013, 08:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgmine mull ja selle lõhkemine tuleb niikuinii, keegi lihtsalt ei tea, kus ja millal, mistõttu on portfelli hajutamine investeerimisel võtmetähtsusega, ütles SEB varahalduse investeerimismeeskondade globaalne juht Peter Branner.
Teie personaalpanganduse strateegid rääkisid hiljuti, et saabunud on aeg investeerida aktsiatesse. Kas te nõustute oma kolleegidega?
Alati, kui küsida viinerimüüjalt, kas peaks ostma viinereid, vastavad nad, et muidugi peaks. Samamoodi, kui küsida inimestelt, kes tegelevad mõne muu alaga, kas peaks seda ostma, vastavad nad jaatavalt. On päevselge, et inimesed, kes tegelevad investeeringutega aktsiatesse, räägivad, et aktsiaid võiks osta.
Kuna mina katan kõiki varaklasse, on minu vaateväli laiem. Ma ei saa öelda, mida osta, saan rääkida ainult sellest, mida ma arvan. Aga ma arvan, et üleüldise majandusliku olukorra perspektiivist lähtudes on meil tegemist tavalise mudelstsenaariumiga. Me ei oota, et juhtuma peaks midagi väga positiivset, ega oota ka, et juhtub on midagi väga negatiivset.
Meie positiivse stsenaariumi järgi, kus USA majandus näitab valguskiiri, veab see kogu maailmamajandust. Negatiivse stsenaariumi järgi läheb Euroopas midagi viltu. Me ei tea, mis võiks juhtuda ja miks, aga midagi negatiivset võib juhtuda. Meie stsenaariumi järgi on nii negatiivsel kui ka positiivsel stsenaariumil 20-protsendiline tõenäosus ning 60-protsendilise tõenäosusega läheb kõik normaalselt.
Kuidas sellistel tingimustel investeerida? Meie nägemuse järgi, kui kusagil üldse väärtust näha, siis toorainetes. Toorained on varaklass, mille hinnatase on praegu kõige soodsam. Muidugi sõltub palju sellest, milline investor te olete, milline on teie lähtepunkt.
Kas te ei arva, et toorained on väikeinvestoritele liiga riskantne investeering?
Ma ei ütle, et te peaksite investeerima toorainetesse suure hulga raha, aga kui te soovite lisada oma investeerimisportfelli veidi riski ja leiate mõne toorainefondi, võiksite sinna veidi raha lisada.
Muidugi, sõltub teie riskijulgusest. Kui olete väga riskikartlik, ei tohiks te üldse riskida. Kui aga olete valmis võtma päris suurt riski, võiksite paigutada toorainetesse viis kuni kümme protsenti portfellist. Ma ei räägi agressiivsest investeerimisest, pigem annan kätte suuna.
Intressimäärad on ajaloo madalaimad ja võlakirjaturg on samuti põhjas. Mida peaksid konservatiivsed investorid, näiteks pensionifondid, sellistes tingimustes tegema? On ju väga keeruline lüüa inflatsiooni, seda eriti Eestis, kus inflatsioon on kiirem.
Pensionifondide ja teiste investorite jaoks, kes soovivad saavutada positiivset reaaltulusust, on praegu rasked ajad. Tunnen nende probleemide pärast kaasa. Tegelikult on madalad intressimäärad probleemiks kõikidele investoritele.
Madalad intressimäärad jäävad veel tükiks ajaks, nagu see on Jaapanis, kus need on püsinud juba aastakümneid. Praegu on samasugune olukord Euroopas. Isegi siin, teie riigis, kus majandus kasvab ilmselt veidi kiiremini kui mujal Euroopas, peame rääkima halli eri varjunditest, olukord on tõesti väga halb.
Eestis on makromajanduslikust seisukohast vaadates seis veidi parem, aga teil on omad probleemid – demograafiline situatsioon, infrastruktuur. Siia on vaja teha suuri investeeringuid. Probleemid on alati suhtelised. Võrreldes ülejäänud Euroopaga olete paremas olukorras: teil ei ole võlgu, vähemalt mitte oma võlga.
Investeerimisõpikud kirjutavad, et hoiuste järel on kõige vähem riskantsed investeeringud riiklikud võlakirjad. Viimastel aastatel oleme näinud nende reitingute langetamist kuni rämpsvõlakirjani. Kas me oleme nüüd tunnistajateks investeerimisfilosoofia paradigma muutusele? Kas õpikud tuleks ümber kirjutada?
Arvan, et vähemalt osaliselt tuleks ümber hinnata käibetõde, et riiklikud võlakirjad on riskivabad. On täiesti selge, et nii see pole. Õpikutes tuleks märkida, et mõnede riikide võlakirjad on riskantsemad, aga mitte kõik. See osa õpikutest tuleks ümber kirjutada.
Huvitav osa on see, kas üldse on mõistlik rääkida riskivabadest investeeringutest. Filosoofiliselt võiks ju küsida, kas üldse midagi on riskivaba. Mõttekam on ilmselt rääkida väiksema ja suurema riskiga asjadest. Ka selles osas tuleks õpikud ümber kirjutada, sest neis öeldakse, et tavaliselt on riiklikud võlakirjad ettevõtete võlakirjadest vähem riskantsed. Praegu tuleks aga öelda, et vähemalt osa ettevõtete võlakirjad on täiesti selgelt vähem riskantsed kui mõne valitsuse võlakirjad.
On oluline, et investorid ei loeks õpikuid nii, et varaklasse saab jagada nagu ehitusplokke. Tulemus sõltub alati detailidest. Kui te ostate auto, teete analüüsi. Te avate uksed, istute autosse, käivitate mootori ja vaatate, kas kõik on nii nagu vaja, eriti hoolikalt peaksite seda tegema siis, kui ostate kasutatud auto. Täpselt samuti on investeeringutega. Te peaksite teadma, mida te ostate, peaksite uurima detailselt.
Võib-olla tuleks õpikud ümber kirjutada, aga investor ei tohiks mitte kunagi investeerida õpikute järgi. Reaalne elu kulgeb omasoodu ja minu arvates on palju tähtsam vaadata, mis toimub reaalses maailmas.
Siin tulevad mängu sellised ettevõtted nagu meie, kes teevad investeerimisanalüüse. Enamikul inimestel on ilmselt teha midagi huvitavamat kui istuda ja analüüsida ettevõtteid ja turge. Nad peavad käima tööl ja elama ning ilmselt jätma analüüsi tegemise sellistele ettevõtetele nagu meie oma. Praegu on vajadus selliste ettevõtete järele suurem kui ealeski varem, vajadus analüüsi järele on suurem kui varem.