Loe, kuidas Enn Pant Tallinki omanikuks sai
9. mai 2013, 11:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas sul ei ole kedagi Tallinki juhiks? Mul on vaja kedagi, kes majandusest midagi jagaks,» küsis Eesti «Merelaevanduse kauaaegne juht Toivo Ninnas rahandusministeeriumi kantsleri Enn Pandi käest 1996. aasta lõpul, kirjutab Forbes Eesti.
Tollal 30-aastane Pant, kes oli neli aastat ministeeriumit juhtinud, ei vajanud pikka mõtlemisaega. Kantslerikoht oli kõrgeim, milleni ta võis riigiteenistuses jõuda, sest ta mõistis, et poliitika ei ole tema rida. Ta oli valmis naasma erasektorisse.
«Kui Ninnas minu poole pöördus, mõtlesin, et miks mitte uuesti proovida. Ma olin ministeeriumis palju õppinud,» sõnab praegu 47-aastane Pant Tallinna börsi lipulaeva klaasist ja terasest peakorteri ülakorruse nurgakabinetis
Kui Pant 1996. aastal ettevõttesse tuli, vaevles firma vanade laevade eest nõutava kõrge rendi küüsis ja oli aktsiakapitali täiesti läbi põletanud. Algkapitalist, 800 000 valuutarubla, investeeris Eesti Merelaevandus 51 protsenti ja ülejäänu Soome ehitusfirma Palkkiyhtymä, kellel oli edukas koostöö Moskvaga.
Esimesel tegevusaastal sõitis Tallinkiga 166 000 reisijat. Kahjum oli 1995. aastal 2,8 miljonit eurot (43,6 miljonit krooni) ja 1996. aastal 1,4 miljonit.
«Algul arvasin, et kuulutame välja pankroti ja alustame puhtalt lehelt, aga kuna olime võlgu neile ettevõtetele, kellega oleksime pidanud nagunii koos töötama, oli selge, et sellest pole abi. Otsustasime oma meeskonnaga, et mingil moel tuleme sellest siiski välja,» lausus Pant.
Põhiomanik oli tollal Ninnase juhitud Eesti Merelaevandus, varasem NSV Liidu laevandusimpeeriumi osa, mille erastamine oli parajasti poole peal, ning minister ja erastamisagentuur keeldusid ettevõttele lisakapitali andmast.
«Lõpuks läks kõik hästi. Kuna pankadega olid suhted head, sai juhtkond laenu, et ise ettevõttesse investeerida.»
Teine suurem aktsionär Inreko oli ostnud viieaastase laenuga Vana Tallinna, mistõttu küsis laenu tagasimaksmiseks loomulikult kõrget renti. Vältimaks olukorda, kus teine suuraktsionär tõmbab ühisettevõttest kogu raha välja, pidi ka Eesti Merelaevandus küsima Georg Otsa eest kõrget renti – ning see võitlus oleks võinud Tallinkile saatuslikuks saada.
1997. aasta veebruaris, vaid kolm kuud pärast Pandi tulekut ettevõttesse, võeti Ühispanga eestvedamisel ette refinantseerimine.
Selle käigus müüs Inreko kahju katmiseks oma osaluse Ühispangale ja Pant laenas pangalt 0,8 miljonit eurot (13 miljonit krooni), et omandada 44 protsenti Tallinkist. Selle tehinguga, mille järel hinnati ettevõtte väärtuseks kõigest 1,9 miljonit eurot, sidus Ühispank endaga Pandi, kes oli alustanud palgatöölisena ja sai nüüd tähtsaimaks aktsionäriks. Praegu on tema aktsiad väärt 90 miljonit eurot.