Eesti kõige edukamad leiutised

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pisikaamera looja: 
Minoxi fotoaparaadi leiutanud Walter Zapp käis 2000. aastal Eestis ja külastas ka Tallinna Raemuuseumi, kus säilitatakse tema esimest kaamerat ning selle loomislooga seotut. Zapp suri 2003. aastal.
Pisikaamera looja: Minoxi fotoaparaadi leiutanud Walter Zapp käis 2000. aastal Eestis ja külastas ka Tallinna Raemuuseumi, kus säilitatakse tema esimest kaamerat ning selle loomislooga seotut. Zapp suri 2003. aastal. Foto: Peeter Langovits

Eesti oma Nokiaid on siinmail välja mõeldud mitmeid, kuid sugugi mitte kõik neist pole kodumaal rakendust leidnud. Subjektiivne loetelu kõige suurema läbilöögiga Eesti leiutistest on toodud allpool.


Minox – License to Shoot. Just nõnda kõlab Minoxi fotoaparaatide praegune reklaamloosung, mis mõistagi osutab nende legendaarsete spioonikaamerate figureerimisele James Bondi varustuses. Minoxi kodulehekülje põhjal otsustades näevad tänapäevased Minoxid välja üsna samasugused kui omaaegsed minikaamerad, ent nüüd on juba tegemist digitaalkaameratega.



Originaalse Minoxi fotoaparaadi leiutas 1936. aastal Nõmmel elanud baltisakslane Walter Zapp. Esimese kaamera ehitamisel abistasid Zappi peenmehaanik Hans Epner, optik Karli Indus ning leiduri tööandja Richard Jürgens, on ajakirjas Horisont kirjutanud Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent Enn Hendre.



Ehkki vestitaskusse mahtuva fotoaparaadi loojad lootsid seda Eestis tootma hakata, ei ilmutanud ükski siinne ettevõtja asja vastu huvi. Isiklike kontaktide kaudu jõudis Zapp viimaks Riia VEFi tehaseni, mille juhtidele leiutis kohe muljet avaldas. 1937. aasta sügisel valmiski Riias esimene katsepartii.



Hendre andmetel äratas peopessa mahtuv, kuid igati korralikku pilti tegev aparaat Euroopas ja Ameerikas otsekohe suurt tähelepanu. Ainuüksi USA tarnijad soovisid tellida 100 000 eksemplari. Paraku tuli vahele sõda, mistõttu Riias jõuti toota umbes 17 000 kaamerat. Igatahes Hermann Göringile meeldinud Minoxi kaamerad sedavõrd, et ta jagas neid lisakingitusena Rüütliristi kavaleridele.



Pärast sõda asutas Zapp Saksamaal uue Minoxeid tootva ettevõtte, mis andis kõrgajal leiba tuhandele töötajale. Zapp tõrjuti firma omanikeringist varsti välja, kuid tema loodud kaamera modifikatsioonid olid tootmises kuni 1996. aastani. Ühetekokku valmistati Minoxit üle miljoni eksemplari.



Bernhard Schmidti taevapeegel

Optika ja fotograafiaga on seotud ka Naissaarel sündinud Bernhard Schmidti leiutis, mis võimaldas hakata koostama tänapäevaseid täpseid taevaatlasi.



Nimelt ehitas Schmidt 1930. aastate alguses Hamburg-Bergedorfi observatooriumis töötades teleskoobi, mis oli prii toonastele suurtele teleskoopidele iseloomulikust hädast – vaatevälja ahtusest. Tihti mahtus vana tüüpi paraboloidkujulise peegliga teleskoobi vaatevälja üksainus täht, on kirjutanud Uno Veismann.



Schmidt aga asendas paraboloidpeegli «endisaegse» sfäärilise peegliga, lisades selle ette erilise klaasist korrektsiooniplaadi. Nii sai teleskoobi abil vaadelda ja pildistada väga laiu universumi alasid.



Kui Schmidt oma leiutise teatavaks tegi, järgnes sellele uudsete peeglitega teleskoopide ehitamise buum üle maailma. 1948. aastal avati USA Palomari observatooriumis just seda tüüpi viiemeetrine teleskoop ühes vastava kaameraga – kooslus, mis pani aluse tänapäevaste täpsete taevaatlaste koostamisele.


1935. aastal surnud Schmidt säilitas elu lõpuni Eesti kodakondsuse.



Sünteetiline kautšuk

Ivan Lavrentjevitš Kondakov saabus Tartu keiserlikku ülikooli farmaatsiaprofessori ametit pidama 1895. aastal. Vaid kuus aastat hiljem, 1901 õnnestus tal sünteesida kautšukitaolist elastset polümeeri. Kondakov formuleeris elastsete polümeeride sünteesi põhiprintsiibid ning avaldas 1912. aastal Tartus maailma esimese sünteetilisele kautšukile pühendatud monograafia.



Kondakovi meetodi võttis I maailmasõja ajal kautšukitootmises kasutusele mereblokaadist vaevatud Saksamaa, kirjutatakse väljaandes «Leiutisi ja avastusi keiserlikus Tartu ülikoolis». Kondakov ise emigreerus I maailmasõja järel Prantsusmaale, siis aga hakkas tööle Praha Karli ülikooli professorina. Suviti armastas ta aga endiselt puhata oma suvilas Elvas.



Eesti Edisoni kahur

Hüüdnime «Eesti Edison» andsid Karl Papellole sõjaeelsed Eesti ajalehed. See ei olnud ülepingutatud austusavaldus, sest erinevalt tänini olematust «Eesti Nokiast» leiutas Papello tõepoolest elektriseadmeid, mis olid oma aja absoluutses esirinnas.



Hoolimata itaaliapärasest perekonnanimest oli 1890. aastal sündinud Papello läbi ja lõhki eestlane. Juba lapseeas ilmutas ta suurt tehnikahuvi ja teravat taipu, ehitades näiteks oma kätega mikroskoobi, kirjutab Heiki Raudla Viljandi muuseumi aastaraamatus.



Karli ema põgenes Riiga, et pääseda viinalembesest mehest – tulevase leiutaja isast. Riiga järgnes emale ka Karl ning jätkas seal oma õpinguid, töötades koolivaheaegadel Strauch & Krumingi masinaehitusvabrikus joonestajana.



Järgnesid õpingud Varssavi Polütehnilises Instituudis, selle Venemaale evakueerimise järel aga Nižni Novgorodis ja Moskvas. Noormehe tehniline andekus oli nii silmapaistev, et bolševike valitsus tegi Papellole ülesandeks Peterburi mereväe masinatehase korrastamise. Selle tööga eduka toimetuleku eest avaldas Papellole tänu Lenin isiklikult.



1921. aastal naasis Papello optandina Eestisse ning asutas siin mõne aja pärast oma mehaanika- ja elektroonikatöökoja. Seal lõigi ta oma peamised leiutised: «elektroonilise kõrva», mis suutis suurtükipaugu põhjal kindlaks määrata patarei asukoha, ning õhutõrjekahuri tulejuhtimisseadme, mis mootorimüra põhjal tuvastas (ja ka ennustas) lennuki asukoha õhus ning edastas vastavad andmed relva juhtseadmesse.



Just viimane aparaat oli oma aja kohta väga tõsine mehhatroonikasaavutus. Tänapäevaselt väljendudes oli tegu sihtorienteeritud elektromehaanilise analoogarvutiga. Raudla andmetel olid Eesti asjamehed leiutise suhtes esmalt üsna skeptilised: sellist aparaati ei saa ju olemas olla, sest Inglismaal ega USAs ei ole seda veel leiutatud. Siiski õnnestus seadeldis patenteerida ning selle eksemplare ostsid endal nii Eesti kaitsevägi kui ka Briti kaitseministeerium, USA armee ja Rootsi kaitseministeerium.



Just Rootsi tellimuse (neli aparaati) täitmiseks tuli Papellol Eestist lahkuda, sest ükski siinne pank ei soostunud rootslaste 50 000 krooni suurust summat garanteerima. Nii võttiski Papello vastu Saksamaal Jenas asuva Zeissi firma ettepaneku ning kolis 1932. aastal Saksamaale. Carl Zeissi teenistuses sai temast hinnatud insener ja sajakonna patendi autor.



DFK-liim

DFK-liimi näol on tegemist tõenäoliselt Eesti mahukaima intellektuaalse tarnega Jaapanisse. See kõrgtehnoloogiline saareriik importis Eesti NSVst tööstuslikke ideid ja tehnilisi lahendusi.


Nimelt tekib põlevkivi pürolüüsi (termilise lagundamise) käigus uttevesi, mis sisaldab suurel määral fenoole. Fenoolid omakorda koosnevad üle 90% ulatuses alküleeritud resortsinoolidest, mis on väärtuslik tooraine vaikude sünteesimiseks.



Niisuguseid hinnalisi fenoole sisaldavat uttevett peeti aastakümneid aga pelgalt põlevkivitööstuse heitproduktiks. 1960. aastal otsustasid Tallinna Tehnikaülikooli teadlased eesotsas Agu Aarnaga aga lähemalt uurida uttevee võimalikku kasutatavust keemiatööstuses. Nii loodigi originaalne sünteesimeetod, mille tuntuimaks viljaks kujunesid uttevee fenoolidest sünteesitavad uudsed liimvaigud ehk DFK-vaigud.



Neid vaike kasutati ENSV tööstuses näiteks ehitusmaterjalide liimide ja veekindla vineeri tootmiseks, soojusisolatsioonimaterjalide liimimiseks metallidega ja ka suuskade valmistamiseks kasutatava puidu immutamiseks, kirjutatakse raamatus «Leiutajaid ja leiutisi Tallinna Tehnikaülikoolis 1922–2007».



DFK-vaikudega seondus terve leiutiste seeria, mis tõi kaasa palju riiklikke tunnustusi (sealhulgas Eesti  NSV teaduspreemia) ning kümneid patente välisriikides. Moskvas toimunud rahvusvahelisel näitusel «Keemia-70» äratasid DFK-vaigud aga ühe Jaapani firma tähelepanu ning 1976. aastal sõlmiti Tokyos firmaga Nagoya Oil Chemical litsentsileping DFK-vaikude ja neil põhinevate liimide tootmiseks ning vajaliku tooraine tarnimiseks Jaapanisse.



1982. aastal ostis liimitootmise litsentsi ka Soome firma Priha OY (praegune Neste Resins OY). Jaapani firma esindajad külastasid erinevate tehniliste probleemide osas nõu küsimiseks Tallinna 27 korral ning viimati pikendati Jaapanis DFK tootmise litsentsi aastateks 1992–1997.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles