Üha valjemalt kõlavad nõudmised, et Lääne brändid maksaksid õiglast kompensatsiooni sadade Bangladeshi riidevabriku rusudes hukkunute ja vigastatute eest.
Lääne brändidelt nõutakse hüvitisi Bangladeshi varingu eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rana Plaza varingus hukkunute ametlik arv on kerkinud üle 430, lisaks on sajad inimesed kaotanud jäsemeid või kannatavad luumurdude, sisemiste kahjustuste või muude tõsiste vigastuste käes.
Politsei teatel puuduvad igasugused andmed veel ligikaudu 150 inimese osas. Varemetes otsinguid teostavate sõjaväelaste sõnutsi võib sinna olla maetud veel sadu surnukehi.
Amsterdamis baseeruva õmblejate õiguste eest võitleva organisatsiooni Clean Clothes Campaign’i hinnangul kuluks kompensatsioonideks ligikaudu 30 miljonit dollarit – kaotsiläinud palkade ja emotsionaalsete traumade heastamiseks.
CCC rahvusvahelise koordinaatori Ineke Zeldenrusti sõnutsi on tegemist esialgse kalkulatsiooniga, mille sisse ei ole arvestatud sadade töötajate meditsiinilist abi, kes on saanud raskete betoonblokkide all rängalt vigastada või kaotanud jäsemeid.
«Arstikulud kujunevad astronoomiliseks,» ütles ta. «Sellist vigastatute hulka pole meil varem olnud.»
Viimaste päevade jooksul on mitmed Lääne jaemüüjad – nagu Primark (Suurbritannia) , Loblaw (Kanada) ja El Corte Inglés (Hispaania) – mõista andnud, et nad kavatsevad ohvritele hüvitist maksta.
Kuid on ka selliseid – nagu Mango (Hispaania) ja Benetton – mis üritavad asetleidnust distantseeruda, kuigi rusudest avastatakse nende firmasilte ja arveid.
Benetton on keeldunud hüvitiste küsimust kommenteerimast. Briti jaemüüja Store Twenty One’i direktoritega, mille silte samuti varemetest välja tuuakse, ei ole veel õnnestunud ühendust saada.
Kuid isegi need Lääne jaemüüjad, kes ohvreid aidata soovivad, seisavad silmitsi tohutute logistiliste raskustega. Zeldenrusti sõnutsi on praegu kõige pakilisem küsimus ohvritest korrektse andmebaasi koostamine.
«Üks asi on öelda, et me aitame. Teine asi on tagada, et õige summa jõuab õigete inimeste kätte,» ütles Zeldenrust. «Nad peaksid panema püsti korraliku humanitaarorganisatsiooni ja koostama ohvrite andmebaasi, et tagada kõikide õiglane kohtlemine. Seda tööd tuleb koordineerida.»
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) sõnutsi on tööstusõnnetuste ohvritel õigus arstikulude katmisele, kaotsiläinud palkadele ning hüvitistele valu ja kannatuste eest.
Reaalsuses jõuab selline abi vaid väheste ohvriteni arengumaades, ütleb ILO. Raha jagatakse umbropsu ja suvaliselt.
Kuna viimastel aastatel on Bangladeshi riidevabrikutes toimunud juba terve rida surmajuhtumitega päädinud õnnetusi, on aktivistidel õnnestunud viia mõned Lääne jaemüüjad niikaugele, et nood on katnud 45 protsenti kompensatsioonidest. Kirjade järgi on ülejäänud raha maksnud Bangladeshi vabrikandid või valitsus.
2011. aastal aitas Hispaania grupp Inditex (Zara emafirma) maksta hüvitisi ligikaudu 60 hukkunu peredele, kelle mattis enda alla 2005. aasta aprillis kokkuvarisenud Spectrum Sweater’i tehas – Inditexi tarnija.
Saksa odavfirma C&A peab aga läbirääkimisi mullu novembris toimunud Bangladeshi Tazreen Fashions’i tehase tulekahju 112 hukkunu ja 48 rängalt vigastatu perede toetamise osas. Veebruaris lubas C&A maksta ohvritele ja nende peredele kokku 1 miljon dollarit, sealhulgas 50 dollarit kuus orbudeks jäänud lastele.
Copyright The Financial Times Limited 2013