Pista oma andmed pilve
29. aprill 2013, 22:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilveteenused võimaldavad salvestada andmeid nii, et pole vaja karta kõvaketta riket või mälupulga kaotsiminekut.
Mõni aeg tagasi nägi mu kolleeg Kreekas viibides, kuidas politseinikud peksid tänaval illegaalseid immigrante. Ajakirjanikuinstinktist haaras ta taskust telefoni ja kukkus pildistama. Kreeka võmmidele see ei meeldinud ning pärast lühikest, kuid intensiivsest vestlust sunniti teda kõiki pilte telefonist kustutama. Oleks kolleeg taibanud lasta oma telefonil pildid kohe mõnda pilvehoidlasse laadida, oleks kreeklased südamerahus võinud kustutada, kuid Postimees oleks ikkagi saanud hea fotoreportaaži.
Alustuseks tasuta teenus
Pilveteenused on mõistlik moodus oma info hoidmiseks. Loomulikult, moodsate kõvaketaste puhul maksab üks gigabait andmeruumi tühiseid sente ja see hind langeb pidevalt. Ka USB-mälupulgad muutuvad järjest odavamaks. Kui aga kõvaketas tehnilise vea tõttu otsad annab või mälupulk taskust jalutama läheb, oleks ikkagi väga hea, kui teie tähtsad andmed kuskil kellegi tuumavarjendi serverifarmis ilusti alles oleksid. See ongi andmete pilves hoidmine.
Pilveteenuseid pakkuvaid firmasid on sadu ja enamik neist annab uuele kasutajale teatud mahus tasuta kettaruumi. Loomulikult võib tõdeda: kui teil lastakse mingit hüve tasuta pruukida, siis pole te mitte kasutaja, vaid ise kaup. Pilveteenused annavad tasuta andmemahtu ära kahel põhjusel – lootuses, et te olete valmis rohkema mahu ja lisateenuste eest hiljem juurde maksma, või soovivad nad teid oma ökosüsteemiga integreerida. Viimast taotlevad näiteks Google, Microsoft või Apple.
Lisaks andmevarundamisele võimaldavad pilveteenused jagada suuri faile, mida e-postiga saata ei saa. Näiteks võib nii üles laadida gigabaidise koduvideo vanaema juubelist ja anda sellele juurdepääsu kõigile oma sugulastele. Enne juubelit on aga pilveteenus suurepärane võimalus kokkuleppimiseks, kes mille eest hoolt kannab – pange sinna üles dokument, kus kirjas, mida vaja teha ja hankida. Kõik asjaosalised saavad seda vaadata ja kirja panna, kes tellib kringli, kes reserveerib peopaiga ja nii edasi. Samuti saab kasutada ühiseid dokumente töös.
Pilveteenuse valikul tuleks silmas pidada kahte asja: kui suur on tasuta antav kettamaht ning kui mugav on seda kasutada. Enamasti pakutakse tasuta 2–5 GB. Pilveteenuseid saab kasutada veebilehitseja kaudu: logige lihtsalt oma kontoga sisse. Aga veel mugavam, kui on olemas töölauaklient – selle paigaldamisel näeb pilves paiknev andmevara välja nagu kataloog arvuti kõvakettal. Kõik failid, mis sinna lohistatakse ja mida seal muudetakse, sünkroniseeritakse automaatselt ja on kättesaadavad igas internetiga ühendatud seadmes, kaasa arvatud nutitelefonides. Pilveteenuse valikul otsustage selle järgi, kas pakutakse teie nutiplatvormile vastavat rakendust. Siis saab vältida Kreeka politseinike kirge teie piltidega manipuleerida.
Turvaaugu tekitab kasutaja
Kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on? Samasugune küsimus tekib ka pilveteenustega: kus teie failid siis ikkagi on ja kui turvaline see on? On liikunud lugusid, kuidas näiteks pilveteenustesse laaditud pildid kuskil internetis välja ujuvad või on teenuseoperaatorid näinud kasutajate faile. Kõik teenusepakkujad muidugi eitavad selliseid asju. Enamasti on probleem ikka klaviatuuri ja tooli vahel – kas on kasutaja jätnud end teenusest välja logimata või on läinud tema salasõna rändama. Alati eksisteerib ka oht, et teenusepakkuja otsustab heast peast pillid kotti panna. Tõeliselt paranoilised kasutajad peaksid sel juhul oma olulised andmed varundama mitmesse pilve, sest vaevalt et need kõik korraga kaovad.
Omaette põnev nähtus pilvemaailmas on kurikuulsa Kim Dotcomi rajatud Mega-teenus (MEGA Encrypted Global Access). Esiteks pakuvad nad mingeid küsimusi esitamata tasuta 50 gigabaiti andmeruumi, see on kümme korda enam kui tavalised pilveteenused. Teiseks väidavad nad, et kõik üleslaaditavad failid on kaitstud 2048-bitise krüpteeringuga, kus võtmeks on teie salasõna. See tähendab, et mitte keegi, ei CIA, FSB, Mossad ega Mega töötajad ise ei saa kunagi neile pilku heita. Või vähemalt niikaua, kui teil näpud sahtli vahel pole ja te ise neile oma konto andmeid ei avalda.