Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik püstitas hiljuti hüpoteesi, et Eesti ees seisvate ülesannete lahendamisele aitab kõige enam kaasa majanduskasv.
Erik Roose: majanduskasvust
4. mai 2013, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jättes siinkohal kõrvale asjaolu, et permanentne majanduskasv planeedi Maa lõplike ressursside tingimustes eirab energia jäävuse seadust, olles seega kaugemas perspektiivis mõneti küsitav, võib siiski lühemas ajakavas antud ülesandepüstitusega nõustuda.
Mis on globaalsel turul viimasel ajal toimunud? Palju räägitakse sellest, et arenenud maailma, eeskätt Lääne-Euroopa majanduskasv on lõppemas ning kasvukohad asuvad praegu hoopis mujal. Eeskätt viidatakse tootmise ärakolimisele Euroopast Aasiasse. Eestit puudutas see küll pigem kaudselt.
Ometi tundub, et mustvalge maailmavaade – edukast Aasiast ja ittapöörduvast maailmast – saab praegusel ajal üha uusi tagasilööke. Esimene suurem vihje anti tsunamiga, kui veetulv uputas autotehaseid Tais, Indoneesias ja Malaisias.
Hiljutine – kui autotööstuse näidetel püsida – tuumaeletrijaama õnnetus Jaapanis kordas sedasama. Mistõttu teatud Jaapani autosid polnud lihtsalt võimalik osta. Analüüs selle kohta, kui palju on mõni konkreetne autotootja oma Aasiasse kolitud tehasega selles kontekstis võitnud või kaotanud, oleks väga huvitav lugemismaterjal.
Kui lisada siia energiakandjate suur hinnakõikumine, tarneahelate ebakindlus (sealhulgas näiteks piraatlus), siis on tajutav, et veel 10–15 aastat tagasi korratud mantra väikesest maailmast on kõvasti tuure maha võtnud.
Samas pole tehniline progress sugugi peatunud, tootmine ja tehnoloogia arenevad aina kiirenevas tempos, vajades üha vähem tööjõudu. Selle koha pealt peaksid nüüd hiinlased kõvasti kahvatuma.
Toodete ja teenuste turundus on praegu veel suuremas muutumises, sest maailm võrgustub iga päevaga aina rohkem ja rohkem.
Kahest eelnevast trendist tuleneb aga üks põhjapanev muutus, mis seostub väike- ja keskmiste ettevõtete kasvutakistusega. Aastasadu on nii ettevõtete kui tervete riikide jaoks kõige suuremaks kasvubarjääriks olnud probleem, kuidas kasvada kohaliku tähtsusega tegijast suureks ja rahvusvaheliseks.
Sellel on olnud palju objektiivseid põhjuseid, ent kui välja tuua vaid üks, siis globaalselt edukaks saab ettevõte (või riik) siis, kui ta suudab mastaabisäästu oma väärtusahelas realiseerida.
Juba lähimas tulevikus muutub see barjäär või künnis oluliselt madalamaks tootmise automatiseerituse järsu tõusu, turunduse demokratiseerumise ja nišitootmise odavnemise koosmõjul.
Siinkohal hakkab Eesti positsioon mängulaual paistma palju paremas valguses.
Meie võimalusteks võiksid olla targa tööjõuga kõrge teadmiste osakaaluga tooted ja teenused. Hea algus on hiljutine algatus lihtsustada kolmandate riikide spetsialistide maaletoomist.
Kui nüüd leiaks kasvõi tillukese osa sellest rahast, mis näiteks lennukompaniisse uputati, et teha veidigi reklaami noorte töötute hispaania, itaalia või prantsuse inseneride ja disainerite hulgas, et koguni Euroopa Liidus on kohti, kus nende ametioskustega inimesi vajatakse, siis võiks palju asju väga kiiresti muutuda...
Lisaks peaks riik asuma veelgi jõulisemalt toetama ekspordile ja kasvule orienteeritud sektoreid (nagu seda tehti sõjajärgses Jaapanis ja Lõuna-Koreas).
Ning miks mitte mõelda välja ka präänik, mille abil kõik välismaale abiellunud eesti tüdrukud tahaksid tulla kasvõi ainult sünnitama Eestisse. Olgu või selleks, et hiljem, kui suur armastus on lõppenud, saaks ema «meie» lapsega meie juurde tagasi tulla.