Naine nõudku julgelt palka
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eurostati andmetel on Eestis meeste ja naiste palgalõhe euroliidu suurim ehk 27,3 protsenti, siis meie statistikaameti andmetel on näitaja mõnevõrra väiksem ning ettevõtete esindajad kinnitavad, et sama töö eest ebavõrdset palka ei maksta.
Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja Mare Kusma nendib, et Eesti sooline palgalõhe on üks Euroopa Liidu suurimaid, kuid Eurostati andmetes ei arvestata riigiti võrreldava statistika saamiseks alates kümne töötajaga ettevõtteid ning tegevusaladest arvatakse välja avalik haldus, põllu- ja metsamajandus ning kalapüük. Statistikaamet aga arvutab välja kõikide tegevusalade palgalõhe, kus kõik Eurostatist välja jäänud andmed on sees, ja see näitaja oli 2011. aastal Eestis 22,9.
Kui enamasti arvestatakse soolist palgalõhet tegevusalade kaupa, siis ühe tegevusala sisse on arvestatud nii juhid kui ka koristajad, seega see Kusma sõnul palju ei näita. Kui aga vaadata andmeid ametialade kaupa, siis on need juba veidi selgemad.
Kusma märkis, et kõige rohkem eestimaalasi töötab poemüüjana ja nende seas on naiste tunnitasu meeste omast 21,8 protsenti väiksem. «See tuleb tõenäoliselt sellest, et elektroonika- ja autopoodides töötab rohkem mehi ning seal makstakse tehniliste teadmiste eest rohkem kui näiteks tavalistes kaubanduskettides,» rääkis ta.
Fontese Palgakonsultatsioonide analüütiku Ilmar Põhjala sõnul ei tule sooline palgalõhe sellest, et täpselt sama tööd tegevatele meestele ja naistele makstaks ühe organisatsiooni sees erinevat palka, vaid kõrgema palgaga ametikohtadel töötab lihtsalt rohkem mehi.
«Fontese Eesti palgauuring 2013», kus on enam kui 64 000 ametikoha palgaandmed, mis moodustab kuuendiku kogu Eesti tööga hõivatud inimestest, näitab Põhjala sõnul, et 71 protsenti naistest töötab tööliste ja spetsialistide tasandil, samas kui mehi on sellel tasandil vaid 52 protsenti.
«Ehk mida enam lisandub ametikohale juhtimise ja vastutuse funktsiooni, seda väiksemaks jääb naiste osakaal,» selgitas analüütik. Seega töötab kõrgemapalgalistel ametikohtadel lihtsalt rohkem mehi.
Fontese kogemusele tuginedes on Põhjala sõnul suurtes organisatsioonides ikkagi üldjuhul igale ametikohale määratud kindlad palgavahemikud, mis ei arvesta töötaja sugu. «Sama ettevõtte sees sama tööd tegevate inimeste palgad ainult soopõhiselt ei erine,» lausus ta.
Sama kinnitavad ka ettevõtted. Logistikafirma Havi Logistics personalijuht Kaie Kivisaar ütles, et ei tuleks kõne allagi maksta sama tööd tegevatele naistele ja meestele erinevat palka.
Enam kui 200 töötajaga ettevõttes on üle poole töötajatest mehed ja personalijuhi sõnul suhtuvad mehed naistesse väga toetavalt. «Näiteks komplekteerijad saavad palka tükitöö alusel ja kui mõni naine teenib mehest suurema palga, siis see ei ole teema, mida arutada,» lausus ta.
Kui vaadata samu ametikohti kogu turul, siis võib Põhjala hinnangul üldistatult öelda, et kui inimene teeb raamatupidaja tööd kohaliku kapitaliga väikeettevõttes väljaspool Harjumaad, siis saab ta palka kaks korda vähem kui täpselt samade ülesannetega raamatupidaja Tallinnas asuvas rahvusvahelises suurorganisatsioonis.
Kalevi personalijuhi Krista Laeveri sõnul tuleb palgalõhe ilmselt sellest, et ajalooliselt on mehed töökohtadel, kus on suuremad palgad, samuti seonduvad palgalõhega ühiskondlikud hoiakud.
«Ühiskond ei ole võtnud omaks asjaolu, et paljudel juhtudel pole naine enam ülalpeetav, vaid ise ülalpidaja, pere toitja,» sõnas ta. «Raske on kedagi süüdistada selles, miks on palgalõhe nii suur, sest ühelt poolt on need hoiakud ja teisalt – naised võiksid ka selga rohkem sirgu ajada ja julgemini küsida.»