Neil on olemas firma poolt arvutid, telefonid, transpordihüvitis. Nad saavad käia firma kulul spordisaalis, me korraldame neile jõulu- ja suvepeo, maksame korralikku palka ja nad pole ikka rahul. Mida nad veel tahavad?
Arvuti, telefon ja jõulupidu on, kuid nad pole ikka rahul?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes samas stiilis ja mõttesuunaga vestlusi olen kohanud kaunis sagedasti, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere oma blogis. «Mis puudutab motivatsiooni, siis meil on asjad üldiselt hästi,» on enamasti nende sisu. Ning järgneb eespool kirjeldatud loetelu. Ent see pole veel kaugeltki see, mispärast inimene pikaajaliselt head tööd peaks tegema. Ning eriti riskantne on seda segamini ajada pikaajalise töömotivatsiooniga – säh, võta arvuti ja ole motiveeritud!
Kuidas sulle meeldiks ühise ettevõtmise eesmärgil kohtuda inimesega, kes pole ennast kolm nädalat pesnud ning kes kannab kohtumisele tulles tugevasti välja veninud põlvedega 80ndate aastate Marati dressi? Hmmm, tema ideed võivad ju toredad olla, aga… Firmade kostüüm, viisakas riietus, hea lõhnastatus, kena soeng ning maitsekas lips on töövõtja jaoks tänapäeval võrdeline arvuti, stabiilse korraliku palga, nutitelefoni, suvepäevade, spordisaali priipääsme ja muu taolisega. See on see, mida tänapäeval paljud inimesed, eriti tipptegijad, lihtsalt tööandjalt eeldavad. See on standard, motivatsiooni keeles hügieen.
Hügieen motivatsioonis tähendab aga ka seda, et selle lisamine inimese motivatsiooni oluliselt ei suurenda. Kui inimene teeb tublilt tööd ja sa otsustad teda premeerida võimalusega kasutada läpakat, siis tea, et pikaajalist motivatsiooni see inimese jaoks ei tähenda. Korraks on hea meel nii sinul kui temal ja kõik. Uuringud kinnitavad, et keskkond, töövahendite kvaliteet pole teps mitte kõige tähtsamad asjad pikaajalises töömotivatsioonis.
Ent kui tahta siiski päriselt tegeleda inimeste motivatsiooniga, siis peaks asjadest, elementaarsest hügieenist kaugemale vaatama. Ja alustama näiteks kolmest lihtsast küsimusest:
1. Kui palju saab inimene praegu valida, mida, kuidas, kellega ja millal ta teeb?
2. Kas ja kuidas inimene saab teada, kas ta on ka milleski paremaks läinud?
3. Milline on selle töö tähendus inimese enda jaoks?
Kuni nende küsimusteni pole jõutud, on paljuski tegu motivatsiooni kontekstis mõtlemisega oma inimestest nagu väikestest lastest: nad ei oska ise midagi teha ega otsustada. Neile peab andma kätte mänguasjad (siis peaksid nad rõõmsad olema) ja siis ütlema, mida teha (vajadusel saab neid «meelitada» kommi ehk tulemuspalgaga tegema midagi, mida nad ei taha teha). Arvuti, nutitelefon, spordisaali pääse võivad küll aidata inimest tööle tuua, ent pikaajaliselt tipptulemust nad inimest tegema ei pane.