Kui töö tekitab tüdimust ning kliendid ja kolleegid vihale ajavad, võib see olla märk läbipõlemisest, mis enim ohustab nende elukutsete esindajaid, kes kogu aeg inimestega suhtlema peavad, samuti neid, kes endale liig kõrged eesmärgid seadnud.
Pidevaid suhtlejaid ähvardab läbipõlemine
8. aprill 2013, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nii siiber on kõigest. Tunnen ennast nagu tühjakspigistatud sidrun. Nii palju on uut, mida saaks oma töös rakendada, kasvõi IT alal, et lastel oleks huvitavam ja endal kergem, aga käed vajuvad rüppe ja lihtsalt ei jaksa. Ühest küljest nagu väga tahaks, aga teisest küljest ei taha mitte midagi. Samas õpilased kogu aeg ootavad sult midagi. Hommikul kooli jõudes sukeldud sellesse üleni ja õhtul on raske pinnale ujuda,» kirjeldab oma tunnet, mida võib pidada läbipõlemiseks, 43-aastane Piret, kes on väikekoolis õpetaja.
Ta lisab, et tegelikult talle õpetajatöö meeldib, aga ta on ühtejutti 20 aastat seda tehes lihtsalt väsinud, nagu ka suur osa ta kolleege. Lahendusena näeb naine õpetajate koormuse vähendamist ja pikema loomingulise puhkuse võimaldamist.
Õpetaja annab rohkem, kui vastu saab
Kasvatusteadlase Merilyn Meristo sõnul ei ohusta läbipõlemine siiski mitte kõiki õpetajaid, vaid eeskätt maailmaparandajaid, kes tahavad teha kõike kõige paremini, osalevad pidevalt koolitustel, loevad ja uurivad lisaks. Neil ei jää aega mõtlemiseks, aja maha võtmisest rääkimata.
«Õpetajad annavad endast nii palju ja ei saa selle eest midagi vastu, kusjuures nad peavad iga päev klassi ees särama ja head välja nägema, ei saa kunagi ennast lõdvaks lasta,» tõdeb teadlane. Lõpuks ammenduvad niiviisi igaühe ressursid. Seda, et õpetaja rabab mitmel rindel, peetakse tema sõnul normaalseks ja kellelegi ei tule pähe teda selle eest kiita. «Õpetajate rahulolu koolis algab juhtkonnast – kuidas märgatakse ja tunnustatakse, kuidas võimaldatakse vahepeal aega maha võtta,» nendib Meristo.
Kui algul tulevad noored õpetajad kooli suure õhinaga, siis mõne aja pärast nende entusiasm vaibub, ja kui ka tööle positiivset tagasisidet ei tule, nad lahkuvad. Enamasti me ei saagi teada, miks nad ära lähevad, sest ega sellegi vastu keegi huvi tunne. Nõnda lähevad haridussüsteemile kaotsi ka paljud need, kes oma hinges õpetajad on.
Teine läbipõlemisest ohustatud amet on arsti oma, kel samuti on palju suhtlemist. Olenevalt erialast lisandub meedikute puhul veel pidev haiguste ja vahel ka surma nägemine, mis on emotsionaalselt väga kurnav. Samas sisaldab arsti elukutse piisavalt loomingulisust ja väljakutseid, et tööst rõõmu tunda.
Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets ütleb, et arsti amet on stressirohke ja pingeline ning sageli ka füüsiliselt raske. «Kindlasti ei sobi arstikutse igasuguse närvisüsteemi tüübiga inimestele ja läbipõlemine on signaaliks, et valitud on vale amet. Emotsionaalselt raskete olukordadega arsti töös peab õppima toime tulema, kui seda oskust pole loomu poolest kaasa antud,» nendib ta ja lisab, et palju sõltub ka töö korraldamisest. «Mõistlik töökoormus ja arsti säästmine tema ametipädevusega mitte kokku käivatest kohustustest, nagu näiteks e-tervise kitsaskohtade lappimine ja paisuva meditsiinibürokraatiaga toimetulek, aitaks kindlasti kaasa läbipõlemise ennetamisele.»
Psühhiaatrina teab Lehtmets, et läbipõlemine ei ole küll diagnoos, kuid läbipõlenud inimesel on psüühikahäired sagedasteks kaebusteks: alates depressioonist, erinevatest ärevushäiretest ja lõpetades kehakaudsete psüühikahäiretega. Läbipõlemine on tema sõnul põhjuseks mitte ainult psühhiaatri poole pöördumisel – sellest tulenevate vaevustega pöördutakse veel rohkemgi sisearstide, neuroloogide ja teiste erialade spetsialistide poole.
Läbipõlemise vältimiseks soovitab tuntud tohter: «Tehke tööd, mis teile meeldib, väärtustage oma lähedasi, seadke endale jõukohaseid eesmärke ja nautige elu. Kui kõike seda ei õnnestu saavutada, siis vähemalt uhkust peab endale piisavas koguses lubama.»
Läbi saab põleda see, kes põleb heleda leegiga
Psühholoog Eha Rüütel ütleb, et läbi põleb see, kes end heleda leegiga põletab. Kui tuld ehk kõrget motiveeritust oma töös ei ole, ei saa ka läbi põleda. Selline oht on eelkõige neil, kel silmad säravad ja kes teevad tööd suure entusiasmi ja missioonitundega, ennast säästmata.
Ajuti võib inimene mingi eesmärgi nimel pingutada, aga töötada pikka aega üle kaheksa tunni päevas pole psühholoogi sõnul kindlasti tervislik. Vahepeal peab saama puhata: «Oluline on tunnetada oma keha, mitte seda tagant piitsutada.»
Rüütli sõnul soodustavad läbipõlemist ka liiga kiirelt muutuv keskkond, uued nõudmised ja pidevad ümberkorraldused. Viimasel ajal on sellises tõmbetuules tegutsenud nii haridussüsteem kui ka politsei ja päästeamet. «Inimene soovib järjepidevust; tahab teada, mis tuleb homme, ülehomme ja kaugemas tulevikus. Kui kogu aeg kõik muutub, pole tal millegi külge kinnituda,» tõdeb psühholoog.
Ohustatud
Läbipõlemisest enim ohustatud elukutsed (suvalises järjekorras):
• õpetaja
• arst
• politseinik
• päästeametnik
• psühholoog
• sotsiaaltöötaja
• turvatöötaja
• müüja, teenindaja
• ajakirjanik
• poliitik
Allikas: Postimees