Kuidas edukalt jalgpallureid pügada

Mario Balotelli oma Ferrari roolis.

FOTO: SCANPIX

Ikka ja jälle peab Martin Taylor teatama jalgpalluritele, et nood on katastroofiliste investeeringutega kogu oma rahast ilma jäänud. «Pidin just selgitama ühe mängija abikaasale, millesse ta mees sattunud oli,» ütles Rebus Investment Solutions’i kliendisuhete haldur. «Ta ise ei olnud selleks lihtsalt valmis. Seitsmekohalisse auku oli kukkunud.»

Ühe teise jalkamehe naine helistas ja palus oma abikaasaga rääkida – enne kui viimane endaga midagi rumalat ette võtab. Inglise profijalgpallurite liidu (English Professional Footballers' Association) hinnangul läheb pankrotti 10-20 protsenti endistest jalgpalluritest. Suurte finantsprobleemidega maadleb aga tunduvalt pirakam protsent.

Sageli arvatakse, et jalgpallurid raiskavad kogu oma raha Ferraride ja Land Roverite paele – mõned tõesti. Aga Taylori klientideks on viltuvedanud investeeringute ohvrid. Mida rohkem jalgpallurid teenima on hakanud, seda suuremaks paisub ka petturite ja isehakanud käperdiste armee, kes nende arvelt ära elada üritavad.

Mängijad, kelle sõrmede vahelt pudeneb miljoneid, väärivad mõningast kaastunnet.

Omal ajal teenisid jalgpallurid liiga vähe, et petiseid ligi meelitada. Kui Inglise Premier liiga 1992. aastal alustas, teenis keskmine mängija ikka veel «ainult» 77 000 naela aastas. Kakskümmend aastat hiljem oli see number ca 1,2 miljonit naela (1,4 miljonit eurot). Nüüd on jalgpallurid suured prisked märklauad. Praktiliselt kohe pärast kooli hakkavad nad teenima miljoneid.

Raha toob kaasa koormava kohustuse seda investeerida. Endine Inglise proff ja mitmes riigis mänginud Mark Burke, kes on olnud tunnistajaks paljude mängijate laostumisele, ütles mulle, et ka paljud mitte-jalgpallurid oleksid samu vigu teinud, teenides 50 000 naela nädalas ning kogedes kamaluga kiusatusi – 19 aasta vanuselt.

Kõik kaanid ja kelmid on neil noormeestel kannul. Mitte üksnes agendid ja tüdruksõbraks pürgijad, vaid ka kinnisvaramaaklerid, kes talutavad neid otseteed müüdamatute härrastemajade manu (drenaažiprobleemidega, peatee kõrval).

Rebuse rehkenduste järgi on jalgpallurid matnud eksitavatesse ja keerukatesse investeerimisskeemidesse viimase kümnendiga üle 1 miljardi naela. Mõnedele müüdi igal aastal uus skeem.

Mitmeid jalgpalluritest ohvreid esindanud Londoni advokaat Hannah Southon paneb järgmise diagnoosi: «Nad tunnevad end olevat otsekui lahingus, mõnes mõttes. Nad teavad, et kujutavad endast meepotti, mille ümber tiirutavad kärbsed. Üsna varakult viiakse nad kokku finantsnõustajatega, kes selles keskkonnas oma võimalusi jahivad. Ja jalgpallurid üldiselt üsna usaldavad neid. Ma arvan, et seetõttu, et said nendega tuttavaks niivõrd noorest peast.» Niipea kui mõni nõustaja end jalgpalliringkonda sisse on murdnud, hangib ta endale sageli terve trobikonna palluritest kliente.

Mu ees laual lebab kohtudokument – näide, mis läheb südamesse ega jäta ükskõikseks. Tegemist on endise miljonärist Premier League’i mängija hagiga oma nõustaja vastu. Nad kohtusid, kui jalgpallur oli 17 aastat vana. Mängija advokaat rõhutab: 

1) jalgpalluri täielikku harimatust finants- ja investeerimisküsimustes ning

2) täielikku usaldust hr ... vastu, keda ta kohtles kui lähedast sõpra ja isalikku mentorit...

Nõustaja veenis jalgpallurit investeerima kahte filmiskeemi. Filmidesse investeerimine oli Briti saartel pikka aega moes kui viis maksude maksmist edasi lükata. Paljud jalgpallurid arvasid ekslikult, et nad ei peagi üldse neid makse maksma. Nende nõustajad reeglina skeeme lahti ei seletanud, saates jalgpallureile faksiga vaid selle lehekülje, kuhu allkiri tuli kirjutada.

Tihti lõpevad skeemid pisaratega. Suuresti seetõttu, et filmid (eriti Briti filmid) toovad kahjumeid. Kui maksuarved siis lõpuks kohale jõudsid, ei suutnud paljud neid summasid maksta, kuna olid juba karjääri lõpetanud või kinnisvarakrahhis kaotajaks jäänud.

«Lisaks kukub veel lahutus kaela,» lisab jalgpallureid abistada üritava heategevusorganisatsiooni Xpro tegevjuht Scott Ward. «Ma arvan, et iga kolmandat mängijat tabab lahutus juba 12 kuu jooksul pärast karjääri lõpetamist.»

Mis veelgi hullem: mõnedel mängijatel pole aimugi, et neile on kogunenud ka selline asi nagu pension. Kui Xpro oma tegevust alustas, avastas organisatsioon 8000 eksmängijate pensionit kogusummas 1,4 miljardit naela, mida keegi polnud välja võtnud.

. . .

Endine Aston Villa keskväljamängija Lee Hendrie on vaid üks näide jalgpalluritest, kes läksid pankrotti, kui maksukoguja uksele ilmus. Kaks korda üritas Hendrie endalt elu võtta. Eksmängija Stan Collymore võitis küll kohtuasja endise nõustaja vastu, kuid selleks ajaks oli too juba pankrotis.

Küsisin Southoni ja tema kolleegi Damon Parkeri käest, kas nad tunnevad laastatud jalgpalluritele kaasa. «Jah!» ütlesid nad otsekui ühest suust. Parker jätkas: «Kõige kurvem on näha inimest, kellele Jumal on anni andnud... ja siis, karjääri lõpuks, on ta paljas poiss. See on masendav.» Parker usub, et klubid peaksid oma mängijaid paremini kaitsma.

Liiga lihtne oleks lihtsalt jalgpallureid süüdistada. Need maksudest hoidumise skeemid on kohutavalt keerukad – isegi nende jaoks, kes pole enam «otse koolipingist». Southon üritas seepäeale mulle ühte filmiskeemi seletada, paari minutiga olin ma täielikus segaduses: kuidas juhitakse filmitootja liisingumaksed teatud panga finantsvõimendusse? «Päikesevarjutuse» (Eclipse) filmiskeemis kaotasid raha isegi vanad kavalad jalgpallimänedžerid nagu Alex Ferguson ja Sven-Göran Eriksson. Southoni arvates ei mõistnud mõned nõustajad ka ise neid skeeme: «Nõustaja võib olla kelm. Või siis lihtsalt tsipa ebakompetentne.»

Southon elab Arsenali Emirates’i staadioni lähedal. Teel tööle näeb ta vahel klubi teismelisi harjutamas. «Seal nad sibavad, silmad säramas, uhked oma vinge varustuse üle,» ütleb naine. «Ja ma taban end mõtlemast... huvitav, mitu neist 20 aasta pärast meie uksele koputab?»

Copyright The Financial Times Limited 2013

Tagasi üles