Peeter Koppel: ida ja lääs vahetavad kohti

Peeter Koppel.

FOTO: Postimees

Finantskriis ja sellele järgnenud globaalne majanduskriis on esile kutsunud huvitava arengu, mida investorid ei tohiks kindlasti tähelepanuta jätta. Nimelt on traditsiooniline käsitlus läänest ja idast majanduslikus kontekstis kahtluse alla seatud.


Kui teatud ajani tähistas lääs ühe praeguseks (teenimatult) põlu alla sattunud raamatu pealkirja kohaselt «kapitalismi ja vabadust», siis täna näeme me (kahjuks!) majanduspoliitilisi arenguid, mis seda käsitlust jõuliselt murendavad.
Projitseerides praeguste majanduspoliitiliste arengute tulemusi kaugemasse tulevikku, tundub, et lääs ja ida oleks nagu kohti vahetamas.

Mängud maksude ümber

USA uus administratsioon planeerib teatavasti nn rikaste maksukoormust tõsta. Suurbritannias on seda näiteks juba (uue riigieelarve kontekstis) tehtudki. Justkui täiesti unustatud on asjaolu, et just need nn rikkad on majanduskasvu ja töökohtade seisukohalt nii tarbimise kui ka investeerimise mõttes vägagi olulised panustajad. Nn rikaste isegi osaline eemaldamine valemist eriti majandustsükli praeguses faasis võib ühel hetkel olla taas põhjuseks nentida, et tee põrgusse on ehitatud parimatest kavatsustest.

Euroopa rahaliidu suured ja tugevamad liikmed nagu Saksamaa ja Prantsusmaa kipuvad tagatipuks survestama niigi suures hädas olevat Iirimaad, et toogi maksude tõstmise teele asuks. Isegi meil, kus seni muude illusioonide keskel näidi vähemalt mõistvat seda, et meie imeväikese majanduse konkurentsivõime seisukohalt on madal maksukoormus hädavajalik, räägitakse täna maksude tõstmisest ning esitatakse ettepanekuid, mida on raske kvalifitseerida muuks kui kas mõttelaiskuseks või klassiviha toel poliitilise profiidi lõikamiseks.

Nagu kriisi puhul tavaline, on läänes käimas ka nõiajaht kriisi süüdlaste tuvastamiseks. Äärmiselt mugav on peeglisse vaatamise asemel suunata süüdistav sõrm «pahale kapitalistile». See, et «paha kapitalist» on nii töökohtade kui ka maksutulude seisukohalt ülioluline, kipub taas suisa üllatava järjekindlusega meelest minema. Peale selle kasvab ka poliitiline ja avalikkuse surve, et avalikud ettevõtted peaks oma tegevuses lähtuma mingist raskesti defineeritavast «avalikust hüvangust», mitte aga aktsionäride huvidest.

Kui juba USA president süüdistab riikliku leviga telekanalis võlakirjaomanikest «spekulante», et nood ei ole nõus «tooma ohvrit» selle hüvanguks, et sisuliselt pankrotis autotootjaga Chrysler seotud töökohad tehastes ning müügipunktides säiliksid, siis jääb üle tõesti imestada, millise sotsialismimaa ülikoolis USA presidendi majandusnõunikud omal ajal hariduse omandasid? Kui avalik arvamus leiab, et «spekulante» peab tingimata karistama, siis meenub tahes tahtmata suur depressioon, kus avaliku arvamuse järgi aetud revanšistliku majanduspoliitika tagajärjed kippusid olema pehmelt öeldes traagilised.

Üha uued keelud ja käsud 

Läänes kasvab pidevalt paraku ka regulatiivne risk. Kellele meeldiks keskkond, kus mängureeglid võivad pidevalt muutuda? Eurooplased on suutnud oma bürokraatiaga finantsturgude regulatsiooni osas saada hakkama suhteliselt absurdsete ettepanekutega, mille ohvriks võivad peagi osutuda näiteks hedge-fondid. Miks? Sest soovitakse kehtestada reeglid, mis takistavad jõuliselt isegi imeväikese võimenduse kasutamist.

Euroopa Keskpanga juht on aga väidetavalt kutsunud oma otsustusprotsessis osalevaid alluvaid üles mitte pressiga suhtlema. Miks - eks ilmselt sellepärast, et vastuolud organisatsiooni sees välja ei paistaks ja ilus fassaad pärsiks Euroopa Keskpanga kohati keskkonnaga selgelt mittearvestavate otsuste kriitikat avalikkuses. Kiusatus oleks kasutada suisa sõna «tsensuur».

Aasias tehakse kõike vastupidi

Kõik eelpoolkirjeldatu on täiesti vastupidine sellele, mida tehakse Aasias. Ettevõtluse puhul üritatakse vähendada nii maksu- kui ka regulatiivset koormat - seda kõike lootuses, et ettevõtlus ja ettevõtlik meel on allikas, millest kasvab lahendus praegustele raskustele.

Vastupidiselt lääne hiilivale hapu näoga protektsionismile on Aasia riigid rõõmsameelselt omavahelist koostööd tihendanud. Isegi Hiina ja Taiwani vahelised suhted, millest veel mõnda aega tagasi räägiti ei rohkem ega vähem kui kolmanda maailmasõja võimalikust põhjusest, on paranenud tasemele, kus hiinlased on asunud Taiwani investeerima. Rääkimata sellest, et Hiina ja Jaapani keskpangad on regiooni väiksematele riikidele raskel hetkel swap'i-liinide ja likviidsusega abiks olnud.

Loomulikult ei tasu näiteks Hiina suhtes mingeid suuremaid illusioone hellitada. Esiteks defineeritakse end seni sotsialistliku riigina ning riigil on majanduse üle siiani hiiglaslik kontroll. Samas, investeerimise kontekstis on siiski mõistlik panustada just sellisele keskkonnale, kus ärikliima jätkuvalt paraneb ning turul lastakse toimida. See muide on üheks põhjuseks, miks Aasia aktsiaturud on viimase poole aasta jooksul olnud oma liikumisega maailmas esirinnas ning võivad ka edaspidi lääne turgudele «ära teha».

Tagasi üles