Kas saarte saatus on raputada maailma?

FOTO: SCANPIX

Alates Homerosest kuni H.G. Wells’ini on Euroopa kirjanduses saari ikka päikesepaisteliste paharetipesadena kirjeldatud, kus asjade loomulik korraldus kohutaval kombel kihva keeratakse. Küprosega tuleb euroala liidritel aga päriselus rinda pista.

Mõnes mõttes pole neil süüdistada kedagi peale iseeneste. Oli neil siis tarvis anda oma allkirjad kindlustatud väikehoiustajate seaduslikule röövimisele, mis maskeraadi mõttes Küprose abipaketi makseks kostümeeriti. Aga teisest küljest – Küprose väidetavalt Euroopa-meelne president Nicos Anastasiades poleks iial miljonäridest välishoiustajate koorma kergendamist nõuda tohtinud – kellest enamik on venelased.

Paar päeva hiljem (teisipäeval) vajus pangahoiuste rüüstamise kava Vahemere põhja, saamata ühegi Küprose parlamendiliikme poolthäält, isegi kiirkorras lahjendatuna. Aga pauk on käinud. Vanad hirmud Euroopa 14-aastase rahaliidu saatuse pärast vupsasid taas pinnale ning mõned euroala poliitikud poetavad Küprose väljalendamise teemalisi märkusi.

Mainitud hirmudele lisanduvad uued mured Küprose raputuste geopoliitiliste tagajärgede pärast. Esiteks on saar füüsiliselt jagatud kreeka ja türgi keelt kõnelevate küproslaste vahel. Teiseks paikneb Küpros plahvatusohtlikus piirkonnas, kus põrkuvad vähemalt poole tosina jõu sõjalised, diplomaatilised, energia- ja finantshuvid.

Sellisena tuletab Küpros meile meelde, et saarte poolt tekitatud tülid on tihti nende suurusega pöördvõrdelised: mõelgem Taiwanile alates aastast 1949 ning Kuubale 1962. ja Falklandi saartele 1982. aastal. Islandil ja Iirimaal paiskus Euroopa finantskriis märkimisväärsetesse kõrgustesse. Küpros paistab aga oma poliitilise trajektooriga pärast sõltumatuse saavutamist Britanniast (1960) eriti teravalt silma.

Punased telefoniputkad, postikestel postkastid, fish and chips, pubid ning vasakpoolne liiklus... piisavalt näiteid selle kohta, kuivõrd sügavalt Briti kultuur iseseisvunud Küprose elu mõjutas. Diplomaatilises mõttes oli mõju vähemkogetav. 1961. aastal astus Küpros küll (Briti) Rahvaste Ühendusse, kuid, soovimata osaleda külmas sõjas, liitus kohe alguses ka Mitteühinemisliikumisega, koos selliste raskekaallaste nagu Egiptuse, India ja Indoneesiaga. Olles asukohalt lähemal Iisraelile, Liibanonile ja Süüriale kui mandri-Euroopale ning vaevatuna oma kreeka ja türgi kogukondade vahelistest konfliktidest, kujutas Küpros vaevalt ette, et nende saatus on olla osaks Euroopas tärkavast integratsiooniprotsessist.

Kõik muutus pärast Türgi invasiooni aastal 1974, mis leidis aset pärast Kreeka toetusel toimunud riigipööret Küprose liitmiseks Kreekaga. Olukorras, kus saar jaotati kaheks ning põhjaosa okupeerisid Türgi väed, otsisid lõunapoolsed küproslased diplomaatilist tuge igast maailma nurgast. 2006. aastal jõudis asi juba sellise absurdsuseni, et Prantsusmaa poolehoidu otsides sai Küprosest Organisation Internationale de la Francophonie’ assotsieerunud liige (tegemist on prantsuse keelt kõnelevate riikide klubiga).

Samal ajal langes Berliini müür ning EL imes endasse enamikku Kesk- ja Ida-Euroopat. Küpros astus Euroopa Liitu aastal 2004. Osalt selleks, et vältida regionaalset isolatsiooni, osalt majanduslike hüvede pärast, osalt aga ka hoidmaks Türgit ohutus kauguses.

Oma teekonnal soetas Küpros endale kahtlase väärtusega sõpru nagu näiteks Serbia diktaatori Slobodan Milosevici, kelle Lääne sanktsioonidest pärsitud sõjakas režiim saart oma finantsoperatsioonideks kasutas. Küprosele tulid ka postkommunistlikud venelased – keda ei meelitanud mitte Inglise praekala-friikartul vaid Inglise seadustega tagatud turvalised äritehingud.

Käesolevas kriisis on Venemaa huvid mitmekihilised. Kreml ei pruugi olla just õnnelik selle üle, et Vene ärid ja uusrikkad Küprost mõnusate maksudega investeerimiskeskuse ja rahahunnikute panipaigana kasutavad. Kuid küllap tahaks Venemaa endalegi killukest sealsest gaasiaardest – kui see tõeks osutub – ning kui Kreml peaks kaotama oma Tartuse mereväebaasi Süürias, võiks selle ehk Küprosele nihutada.

Väidetavalt on Venemaa strateegiline huvi Küprost euroalas ja ELis hoida. Olles Venemaale tänulikud nende toetuse eest saare põhjaosa puudutavates vaidlustes, on küproslased vahel kasulikud Moskva asja ajajad. 2008. aastal olid nemadki, nagu Venemaa, Kosovo iseseisvumise vastu. Ning samuti oli Küpros kaljukindlal seisukohal, et EL ei tohi mingil juhul karistada Moskvat Gruusia tükeldamise eest.

Nüüdne kriis kisub aga oma keeristesse ka Britannia, Kreeka, Iisraeli, USA ja Türgi, rääkimata Saksamaast kui euroala asendamatust otsustajast. Sealsamas lähedal lõõskab Süüria kodusõda, poliitiliselt problemaatilised on Egiptus ja Iraak. Isegi Iraani ümber keerlevate rahvusvaheliste pingete suhtes pole Küpros immuunne. Saare majanduskriis ägeneski ju 2011. aasta juulis sel lihtsal põhjusel, et õhku lendas Iraani relvasaadetis, mille USA merevägi konfiskeeris ja oma Küprose baasi paigutas – lüües rivist välja poole saare elektrivarustusest.

Eelseisvatel tundidel ja päevadel on kaalul palju rohkem kui Küprose pankade maksevõime või saareriigi koht euroalas. Näiteks: kui finantsabi vähimalgi määral Küprose vastavastatud gaasimaardlate tulevaste kasumitega seotakse, mida esialgu hinnatakse kuni 80 milardi dollari peale, läheb nende varade pärast tuliseks vaidluseks.

Oma õigusi hakkaksid otsekohe nõudma saare põhjaosa türklased – Türgi enda toetusel, mille sõjaline kohalolek küproslastele kogu aeg nende poliitilist haprust meelde tuletab. Sellesse vaidlusse sekkuksid aga otsekohe nii Küprose traditsiooniline toetaja Kreeka kui nende energia-alane arenduspartner Iisrael. Kaasa kistaks ka USA, mis on tänu 6. laevastikule suurim jõud Vahemerel. Ning ka Britannia, oma kahe suveräänse sõjaväebaasiga Küprosel.

Et kogu see sasipusa kontrolli alt ei väljuks, peavad kõik kaasatud osapooled ülimat riigimehelikkust üles näitama. Võib-olla aitab neil mõtteid koondada teadmine, et tuleval aastal on ertshertsog Franz Ferdinandi mahalaskmise 100. aastapäev.

Copyright The Financial Times Limited 2013

Tagasi üles