Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerivate parteide vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: kuidas suhtute Euroopa ühisesse energiapoliitikasse ja mida saaks teie seisukoha mõjule pääsemiseks europarlamendis teha? Vastavad Roheliste kandidaadid.
Marek Strandberg: Täna on ühtse energiapoliitika initsiatiiv siiski Euroopa Komisjoni käes. Nii nagu paraku palju muidki Euroopa jaoks olulisi küsimusi. See saab muutuda vaid riikide tahtest tulenevalt ning juhul, kui täna laual olev Lissaboni lepe ei jõustu, tuleb välja töötada uus ühiselepe, mis peaks ehk olema Euroopa rahvastele selgemalt tutvustatud.
Senikaua pole muud teha kui rääkida, veenda, selgitada, et Euroopa energiamajanduse ja energiajulgeoleku küsimused on ühisasjad mitte riikide või vaid pelgalt Euroopa Komisjoni asi. Euroopa Liit on teadupoolest ühisväärtustel ja ühisel kauplemisel põhinev ühendus. Siiani pole selleks ühisväärtuseks ja ühiskaubaks aga elektrienergia. Kuigi nii tehnoloogiliselt kui majanduslikultki võiks ja saaks. Europarlamendis saab seda aspekti rõhutada ja selgitada sellise ühisväärtustel põhineva Euroopa möödapääsmatust. Energeetiline segregatsioon on oht nii Euroopa kui igaühe liikmesriikidestki julgeolekule.
Peep Mardiste: Ühine energiapoliitika on möödapääsmatu, Euroopa Liit ei saa tegutseda 27 isoleeritud energiakuningriigina. Puuduvate riikidevaheliste ühenduste väljaehitamine on oluline ja aitaks vältida suuri investeeringuid paralleelsete reservvõimsuste väljaehitamisse seal, kus selle saaks asendada toimiva igapäevase koostööga. Kuigi iga liikmesriik otsustab jätkuvalt ise, millest oma elektri toodab, hakkavad paikapandud ühine energiapakett ja kliimakaitse eesmärgid kõikjal pilti ühtlustama. Oluline on, et lõppeks üksikute liikmesriikide poolt teiste huve kahjustades diilide tegemine kolmandate riikidega. Näiteks võiks tuua keskkonnaohtliku Vene-Saksa gaasijuhtme Läänemere põhjas. Selliste lepete vältimiseks on vaja kohustuslikku partneritega konsulteerimise mehhanismi. Nii Euroopa Parlamendis kui Euroopa Komisjonis on see arusaam levimas ja eraldi selgitustööd pole vaja. Tööd tuleb aga teha liikmesriikide valitsustega, kelle jaoks on oma erahuvid pahatihti olulisemad Euroopa Liidu ühistest eesmärkidest.