Laurson: elektri võrguteenuse tariifid on vastuolus turumajanduse põhimõtetega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Energia peab elektrienergia säästualase lobitöö heaks saavutuseks elektrienergia tarbimise vähenemist, kuid nüüd on selgunud selle halb tagajärg - võrguteenuseks raha enam ei jagu .
Hiljuti teatasid Elektrilevi «spetsialistid» meedias avalikkusele halva uudise , et elektri tarbimine on sedavõrd vähenenud ja nad peavad võrgutasu kompenseerimiseks sisse seadma tarbijaile võrguteenuse osutamiseks püsimaksu. Võrguteenuste pakkuja loogikavastasel tegevusel on rängad tagajärjed.
Elekter on kaup, mille hind vabaturul sõltub börsi hinnast – viimane nõudlusest ja pakkumisest.
Eesti Energias elektrilepingu sõlmimisel võeti elektrienergia tarbimise kogus hinna pakkumisel arvesse. Suurema tarbimise puhul tuli elektri hind odavam. Samas, võrguteenuse hinna kujundamisel niisugust turumajanduse põhimõtet ei ole arvestatud. Häbi on, et meie kõrgepalgalised võrguteenuste pakkujad ei oska olemasolevaid alakoormatud võrke efektiivselt kasutada ja tõstavad karistamatult võrgutasude hinda, mis pärsib elektri tarbimist.
Jutt , et võrgud ei kannata suuremat võimsust välja, ei pea paika, sest tarbimine on olnud samadel liinidel kordades suurem ja võrgutasud olid planeeritud ka siis elektrienergia hinna sisse. Kuhu aga raha paigutati, on iseasi.
Võrgutasu kujundajad arvavad, et segaste hindade puhul on kerge ilma suuremate probleemideta võrgu remondi –ja hoolduskuludeks vajalik summa tarbijatelt kokku saada, kuid nagu näha, eksivad.
Madala võrgutasu puhul saaks tarbija efektiivsemalt oma kodumasinaid ja isegi elektrikütet kasutada. Sellel oleks samas mitu väljundit - suureneks elektritarbimine, mis aitaks põhjendatult võrgutasusid kompenseerida, ei ajaks tarbijaid vihale ning elavdaks Eesti majandust.
Teadlased on kindlaks teinud, et elektroni massi ja laengu suuruses ei ole muutusi tuvastatud. Seega peaksid olema võrgutasud börsilt ostetud elektri tarbijani viimiseks ühesugused. Igale vähegi mõtlevale tarbijale jääb paraku arusaamatuks alates 1. jaanuarist 2013 kehtivad viis erineva võrgutasude suurusega tariifi.
Peamine põhjendus on praegu, et nii on tehtud kogu aeg ja loodetakse ka edaspidi teenimatult tarbija käest võrgutasudeks kergelt raha kätte saada.
Tarbijale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et ühel ja samal ajal ühe ja sama juhtmeristlõikega võrgus näiteks kõrvuti asuvatele tarbijatele on võimalik kehtestada erinevaid võrguteenustasusid. Näiteks VÕRGU 1 võrgutasu edastamise põhihind käibemaksuga on 6,67 senti/kWh , samas VÕRGU 2 edastamise päevahind käibemaksuga on 8,03 senti/kWh. Jääb arusaamatuks, miks peab VÕRGU 2 võrgutasu olema suurem. Kas tõesti on hinnakujundajatel visioon, et ühele tarbijale tuuakse elekter kätte juhtmeid mööda, teisele kuldkandikul ja mõnele vist õhu kaudu elektrilevi teel?
Ajaloost tasuks õppida, et elektrienergia tarbimise vähesuse tõttu läks Ulila-Ülenurme ühistul Ulila Elektrijaam pankrotti ja selle ostis 1926. aastal Tartu linnavalitsus.
Tulevik näitab, kas sama saatus ootab ees Elektrilevi, kui elektri tarbimine veelgi väheneb.
Eesti Energia peaks hinnakujundust õppima Eesti Gaasilt, kus maagaasi võrgutasud on kõigil tarbijatel ühesugused ja kasum saadakse seejuures oskuslikust maagaasi müügist. Tarbid rohkem, saad odavamalt.
Ainult maksu tõstmisega tänapäeval äri ajada ei saa.