Kas Soome pensionisüsteem on Eesti jaoks ulme?

Nordea Pensions juhatuse esimees Angelika Tagel.

FOTO: Liis Treimann

Ihaldusväärne pension nagu meie põhjanaabritel, kas see on Eesti jaoks ulme või siiski võimalik? Et see võimalikuks saaks, oleks makseid II sambasse otstarbekas suurendada, inimesed ise peavad rohkem säästma ja väga oluline on tööandjate laiaulatuslik toetus pensioni kogumisele, kirjutab Nordea Pensionsi juht Angelika Tagel.

Pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele pööratakse maailmas järjest enam tähelepanu. Ka Eestis on pensioniteema populaarseks saanud ja sellest räägitakse pea iga päev.

 Fakt on, et inimeste eluiga pikeneb ja samal ajal sündide arv väheneb. Seetõttu on riikidel mure, kuidas väiksema tööealise elanikkonnaga kanda hoolt suureneva arvu pensionäride eest. Enim levinud, suhteliselt kiire lahendus on pensioniea tõstmine, ja tuleb tunnistada, et kuna eluiga pikeneb, on tõesti võimalik ka kauem efektiivselt töötada.   

Eestis ja ka teistes Balti riikides on teine murettekitav tendents tööealise elanikkonna suundumine n-ö parematele jahimaadele – riikidesse, kus on suuremad teenimisvõimalused. Näiteks eelmisel aastal korraldatud rahvaloenduse andmetel töötab Soomes ametlikult juba 15 140 alaliselt Eestis elavat inimest. Selliste muutuste tagajärjel jääb töötavat elanikkonda eakatega võrreldes aina vähemaks ja tuleviku pensioni rahastamine muutub veelgi keerulisemaks.

Inimestel on praegu võimalik vabalt ühest riigist teise liikuda ning seetõttu on huvitav end võrrelda teistega, ennekõike aga oma naabritega. Eesti ja Soome keskmist pensioni on varemgi võrreldud ja pole uudis, et meie pensionär peab hakkama saama oluliselt vähemaga kui samaealine Soomes. Praegu on keskmine vanaduspension Eestis umbes 316 eurot, samal ajal kui Soomes on isegi garanteeritud miinimumpension üle kahe korra suurem (713,73 eurot). Kahe riigi keskmise pensioni võrdluses on erinevus aga veelgi suurem.

Perioodil 2007–2011 kasvas pension Eestis keskmiselt 6,6 protsenti aastas ning Soomes keskmiselt 1,5 protsenti aastas. 2012. aasta andmed pole veel avaldatud, aga aastal 2011 moodustas Eesti keskmine pension 20,4 protsenti Soome keskmisest. Kui võtta hüpoteesiks, et mõlemas riigis jääb pensioni kasvutempo ka järgmisteks aastakümneteks samasuguseks kui viimasel viiel aastal, siis jõuame Soome keskmisele pensionile järele umbes 33 aastaga.

Järgmistel aastakümnetel pensionile jäävatel inimestel lisandub riigipensionile ka II samba pension, mis Soomes sisaldub keskmise pensioni arvestuses. Kui lisame II samba pensioniosa, arvestades, et 20 aasta pärast saab sest allikast ligikaudu 30 protsenti pensionilisa, väheneb aeg Soome kinnipüüdmiseks 33 aastalt umbes 26-le, mis oleks päris tubli saavutus. Nende arvutuste juures on eelduseks riikliku pensioni märkimisväärne keskmine kasv pika perioodi jooksul; kas see ka võimalik on, näitab aeg.

Seega on meie tulevikule tähtis, et pensionisäästud aja jooksul kasvaksid, sest pensioni jõudmine põhjanaabrite omaga kasvõi ligilähedasele tasemele võtab aastakümneid. Kolmesambalise pensionisüsteemi rakendamine Eestis 10 aastat tagasi oli selgelt õige otsus.

 Piisav sissetulek pensionieas on oluline inimesele, aga riigisisese tarbimise kaudu ka meie riigi majandusele – kui pidevalt suurenev hulk pensionäre vanaduspuhkusele jäädes jätkab kaupade ja teenuste ostmist samas või ainult veidi väiksemas mahus. Praeguse pensioni juures ei ole Eesti pensionäril muidugi võimalik jääda varasemate tarbimisharjumuste juurde, sest igapäevased elamiskulud kasvavad pidevalt, pension on mitu korda väiksem kui põhjanaabritel, kuid elektri hind on sama või isegi kõrgem.

 Kuidas on Soome jõudnud maailma ühe tugevama pensionisüsteemini?

Värske analüüs, mida selle autorid professorid Nicholas Barr (London School of Economics) ja Keith Ambactsheer (University of Toronto) tutvustasid tänavu jaanuaris, tunnistab Soome pensionisüsteemi edukaks ja jätkusuutlikuks. Nimetatud analüüs käsitleb nii süsteemi tugevusi kui ka nõrgemaid külgi. Mida võiksime sellest uuringust tähele panna?

Soome pensionäride heaolu tugineb rohkem kui 50-aastasele pensionisäästude kogumisele ja  suhteliselt suurtele sissemaksetele pensionifondidesse. Kohustuslik makse II samba fondidesse on 22,1 protsenti, millest 18–52-aastase töötaja isiklik osa moodustab 4,7 protsenti ja vanematel (kuni 67-aastastel) 6 protsenti. Ülejäänud, suurema osa maksest pensionifondi teeb tööandja.

Kolmesambalisse süsteemi kuuluvad ka riigi makstav (I sammas) ja vabatahtlik pension (III sammas). Riigipensioni ja garanteeritud pensioni (viimane lisati aastal 2011) makstakse inimestele, kelle II samba pensionitulu on väike. Praegu kehtib regulatsioon, et  kui II sambast saadav pension ületab 1257,96 eurot kuus, siis riik inimesele pensioni ei maksa. Keskmise soomlase pensionitulu tuleb pea 90 protsendi ulatuses I ja II sambast, sest tänu edukale tööandjapensioni süsteemile ei ole olnud vaja ise väga palju lisa koguda.      

Kui nüüd võrrelda Eestiga, siis on mõistetav, et 10 aastaga pole me jõudnud koguda ülisuuri pensionisääste. Ent 22-protsendiline sissemakse Soomes ei ole võrreldav 6-protsendilise II samba sissemaksega Eestis. Meie praegune sisend tuleviku pensionisse on tunduvalt väiksem ja see tingib paratamatult ka väiksemad pensionisäästud pikas perspektiivis. 

Hoolimata heast olukorrast on meie põhjanaabrid samuti mures demograafiliste muutuste pärast ning arendavad oma pensionisüsteemi. 2011. aastal rakendus Soomes garantiipension, st kõigile on garanteeritud igakuine pension vähemalt 713,73 eurot. Mis oli ajendiks?

Esialgse süsteemi loomisel eeldati, et abielud püsivad, kuid kahjuks tänapäeval üha enam inimesi lahutab. Üksi elavad pensionärid on aga üldjuhul raskemas olukorras kui paarid. Soome andmetel elas neil 2009. aastal ca 30 protsenti üksikutest pensionäridest vaesuses (vaesuse all mõistetakse tulu, mis jääb alla 50 protsendi töötaja keskmisest netosissetulekust). Lisaks oli 2000ndate keskel Soome pensioni suhe keskmisesse palka 7,5 protsendi võrra väiksem kui vastav OECD riikide näitaja. 

Võrdluseks mõned Eesti faktid. Aastal 2011 oli meil keskmine palk 839 eurot ja keskmine pension 270 eurot ehk 32 protsenti keskmisest palgast. Kui arvud netosissetulekuks ümber arvestada, siis olukord palju paremaks ei muutu. Järelduse meie praeguse pensionäri heaolu kohta saate ise teha. 

Professorite N. Barri ja K. Ambactsheeri analüüs nimetab ka Soome pensionisüsteemi nõrgemaid aspekte. Muu hulgas on märgitud, et Soome pensionifondide investeeringud oma koduturule on liiga suure osatähtsusega. Kuigi viimase 10–15 aasta jooksul on Soome pensionifondide investeeringud koduturule oluliselt vähenenud, moodustasid need 2011. aastal siiski veel 1/3 kogu portfellist. Analüüsi autorid ja ka mitu eksperti Soomest on jõudnud järeldusele, et selline osakaal on ebamõistlikult suur ning seab inimeste pensionisäästud liiga suurde sõltuvusse Soome rahanduse ja majanduse käekäigust.  

Kuna riigi tagatud pension sõltub niikuinii oma riigi majanduse heaolust, siis on riskide hajutamise seisukohast mõistlik muud pensionisäästud investeerida globaalselt. Lisaks ühest majandusest sõltuvuse vähendamisele võimaldab globaalne lähenemisviis leida uusi investeerimisvõimalusi ja seeläbi ka potentsiaalselt suurendada pensionifondide investeeringute tootlust.

 Perioodil 2007–2011 oli Soome pensionifondide keskmine tootlus aasta kohta 2,5 protsenti, samas kui globaalsete investeerimisfondide tootlus ulatus keskmiselt 3,5 protsendini aastas. Peamine põhjus, miks Soome pensionifondide tootlus jäi alla globaalsete fondide omale, oligi suur sõltuvus Soome aktsiaturgudest – sel perioodil kukkus Soome turg 9,8 protsenti, globaalsed turud aga 1,1 protsenti (MSCI indeksi muutus). Soome börsi lipulaeva Nokia aktsia kukkus sel perioodil lausa 90 protsenti.

 Veebruaris saime Bloombergi vahendusel teada, et Soome pensionifondid müüvad kohalikke aktsiaid ja üliturvaliseks peetud valitsuse võlakirju ning viivad raha paremat tootlust pakkuvasse Aasia regiooni. Lugupeetud professorite ja  ekspertide nõuandeid on Soomes hästi kuulda võetud. Meie peame arvestama, et Eesti majandus on veel väiksem ning valusate tagasilöökide vältimiseks tuleb õppida teiste kogemusest. Meie pensionifondide mõõdukad investeeringud Eestisse ja globaalne strateegia on viidatud analüüsi valguses ratsionaalsed ning teenivad ennekõike hästi tulevaste pensionäride huve.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis on vaja igal tasandil veelgi enam väärtustada pensionisäästude kogumist, et toimuks positiivne areng ja tulevikupension oleks inimväärsem. Makseid II sambasse oleks otstarbekas suurendada, inimesed ise peavad rohkem säästma ja väga oluline on tööandjate laiaulatuslik toetus pensioni kogumisele. Meist nii põhja kui ka lõuna pool on tööandja sissemaksed pensionifondidesse maksudega vähem koormatud.  Siin võiks riik omalt poolt lisatuge pakkuda maksukoormust vähendades. Praegu on tööandjatel lihtsam maksta palka kui kanda hoolt inimeste ja ühiskonna pikaajalise heaolu eest. Muudatusi planeerides tuleb samas säilitada see, mis on olemasolevas süsteemis tugev ja elujõuline ka pikas perspektiivis, ainult nii jõuame paremate tulemusteni. Meil on pikk maa minna – olukorra paremaks muutmiseks on vaja aga teha olulisi majandus- ja maksupoliitilisi otsuseid.

Tagasi üles