Kas kodune kildanafta-revolutsioon tähendab seda, et USA võib lõpetada oma kuluka sõjalise tegevuse energiarikkas Lähis-Idas?
Kas kildanafta toob USA Lähis-Idast ära?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See küsimus pole oluline mitte üksnes diplomaatide ja sõdurite, vaid ka naftaturu jaoks, mis on viimase 60 aasta jooksul juba ära harjunud faktiga, et Washington selles olulisimas tootmispiirkonnas korda hoiab.
Esmapilgul võiks öelda, et vastus on jah. USA toornafta import on viimaste kuudega järsult kukkunud – 15 aasta madalaimale tasemele ehk 7,7 miljoni barreli peale päevas. Samal ajal toob Pentagon Pärsia lahest ja Hormuze väinast, mis on olulise tähtsusega naftatranspordi koridor, ära dubleeriva lennukikandja, jättes alles vaid ühe.
Samas ei ole kõik nii lihtne.
Nagu ütles hiljutisel konverentsil USA välisministeeriumi rahvusvaheliste energiaküsimuste koordinaator Carlos Pasqual, on tegemist siiski «globaalse toorme äriga». Ta lisas: «Kui mistahes maailmajaos valitseb ebastabiilsus ja ebakindlus, siis ajab see toormehinnad üles.»
Lisaks impordib USA Pärsia lahe piirkonnast ikkagi pea-aegu sama palju toornaftat kui minevikus. Nagu näitavad valitsuse energiainformatsiooni ameti EIA andmed, ostis Washington viimases kuus 25 protsenti oma naftast (ehk 2,1 miljonit barrelit päevas) regioonist, mis hõlmab Saudi Araabiat, Araabia Ühendemiraate, Katari, Kuveiti, Bahreini ja Iraaki.
Ja kuigi Lähis-Ida naftaimport on võrreldes 2000ndate aastate alguse tipphetkedega langenud, on see ikkagi suurem kui 1990ndatel – ajal, mil USA regioonis oluliselt kaasatud oli, esimene Iraagi sõda kaasa arvatud.
USA impordist tervikuna on Lähis-Ida protsent 20 aasta keskmise graafikus.
Royal Dutch Shelli nõukogu esimees Jorma Ollila ütles veebruari alguses Müncheni julgeolekukonverentsil: «Raske on kujutada ette stsenaariumi, mille puhul Ühendriigid hülgaksid oma huvid Lähis-Idas.»
Reaalsuses võib väita, et tänu kildarevolutsioonile võib USA looduda täielikult oma minimaalsest poliitilisest ja sõjalisest kaasatusest Lääne-Aafrikas, ning selle regiooni arvelt on jänkide naftaimport ka kõige enam langenud. Naftalastid Nigeeriast ja Angolast on vähenenud poole võrra, kuna seal toodetakse täpselt samasugust kõrgekvaliteedilist ja madala väävlisisaldusega toornaftat nagu USA kildamaardlates.
Copyright The Financial Times Limited 2013