Andres Arrak: langused panevad mõistuse proovile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mainori Kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor Andres Arrak leiab, et riigi raha pumpamine majandusse on sama, mis panna palavikus inimene külmkappi. Me võime ta füüsiliselt maha jahutada, aga haiguse põhjust see ei mõjuta.
Vabaturumajandus on selle poolest hea, et kõik indiviidid ja majandussubjektid on oma otsustes vabad. See tähendab, vabad langetama nii tarku ehk ratsionaalseid kui rumalaid ehk ebaratsionaalseid otsuseid. Headel aegadel läheb hästi ka nendel, kes kõige targemad ei ole. Halbadel aegadel saavad rumalad otsused karistatud. See ongi turumajanduse loogika. Kuid mõni aspekt tahab ülerõhutamist.
Kui erasektor toimib valesti, on karistus kiire ja vahetu. Tootsid turule siniseid botikuid, ent moodi läksid hoopis punased ja oledki pankrotis. Liisisid liiga kalli auto või käisid päikselaenuga pulmareisil ja jäid töötuks ning karistus jälle käes.
Ent kes maksab kinni valitsuste rumalad otsused? Nende palgast või pensionist ju järjekordse majanduslanguse kahju kinni ei peeta. Samal ajal võiks ju valitsuselt eeldada keskmisest suuremat majanduslikku haritust.
Selge on, et headel aegadel teevad kõik vigu. Mõned vähem, mõned rohkem. Headel aegadel loksub raha ja ka tööjõud muu hulgas ka valedesse kohtadesse (nt kinnisvarasse). Halvad ajad selleks vajalikud ongi, et nad õigetesse kohtadesse tagasi loksuksid.
Praegune hädaorg algas 2007. aasta hilissuvel. Sajandi madalaimad intressid ajasid kõigepealt peast lolliks ameeriklased, seejärel eurooplased ja tagatipuks ka eestlased. Väga raske on ka hoiduda sõgedaks muutumast, kui raha on liiga odav ja palk kasvab samal ajal 20 protsenti aastas. Et tootlikkus kasvas samal ajal kuus protsenti aastas, see pisiasi jäi kahe silma vahele. Tundus, et endale võib lubada kõike – suurt maja, kallist autot, reisimist ja tarbeesemeid. Kõike võlgu.
Mäletan oma esimesest välisreisist Kanadasse 1990. aastal üht seika. Olin avaldanud vaimustust kohaliku ettevõtja koduse luksuse üle. Olles kuulnud, et isegi abieluvoodi ei kuuluvat täielikult pererahvale, vaid on ikka veel panga oma, ei osanud ma tookord uneski ette näha, et sama olukord jõuab Eestisse vähem kui ühe inimpõlvega. See tähendab, et soodsates tingimustes hakkavad isegi ontlikud inimesed langetama rumalaid otsuseid.
Madalate intresside mõju inimkäitumisele võib võrrelda odava viina mõjuga. Kujutage endale ette situatsiooni, kus viinapudel maksab poes näiteks viis krooni. Huvitav, kui palju eestimaalasi jätaks lolliks minemata? Ma kardan, et palju vähem, kui meile meeldiks.
Kõige selle tõttu tundub, et eestlastel on vägagi vedanud, et langus nii ruttu tuli. Vastasel juhul oleks tulnud see kuidagi ruttu tekitada. Iseasi, mis meetoditega. Õnneks jõudsime pidutseda küllaltki vähe. Proovige ise kolm päeva järjest pidu panna ja siis neljandal hommikul küsige endalt, kuidas tunne on. Pohmell on kõigil, mõnel rohkem, mõnel vähem. Aga enne ei leidunud kedagi, kes oleks öelnud: «Poisid, ärme enam peale võta!»
Õnneks ei ole rumalus miski ugrimugrilik privileeg, vaid on mööda maailma üsna ühtlaselt laiali laotunud. Kas see lohutab, on iseasi.
Mingil hetkel muutub kollektiivne sõgedus liiga massiliseks. Nüüdisaegne pangandus hakkas oma olemuselt meenutama kurikuulsat püramiidskeemi. Pankade bilansid olid õhku täis pumbatud. Esimest korda koges maailm mulliefekti, mis haaras kogu finantssektorit. Viimane erineb teistest mullidest seetõttu, et pihta saavad kõik.
Mull on olukord, kus mingi asja hind ei peegelda enam ligilähedaseltki selle tegelikku väärtust. Mulli tekitab majanduse mingi sektori liigkiire kasv (buum) ülejäänud sektoritega võrreldes. Üldiselt selgub nn mulli olemasolu alles tagantjärele, pärast hindade suurt ja järsku langust – viimast nimetatakse mulli lõhkemiseks. Iseenesest on see majanduse seisukohast kasulik protsess, kuna varad saavad tagasi oma õige (tasakaalu)hinna.
Kui mull tekib börsil, nimetatakse seda börsimulliks, selle lõhkemist aga börsikrahhiks. Kõrgetel kasuminormidel töötanud IT-ettevõtted ja nende aktisad tundusid 1990. aastate lõpul paljudele investoritele väga ahvatlevana.
Vastavasse sektorisse (nn tehnoloogia) voolas hulgaliselt raha, nõudlus aktsiate järele oli suurem kui pakkumine, mis viiski hinnatõusuni ehk IT-mullini. 1994–2000 kasvas IT-sektori börsiindeks Euroopas kuus korda, Ameerikas 5,5 korda ja Aasias kolm korda. 2001. aasta juuniks olid vastavad indeksid kõik langenud tagasi enam-vähem 1998. aasta tasemele.
Väga raske, kui mitte võimatu on buumi edenedes anda hinnangut, kas ja mis hetkest hakkab mingite varade (näiteks kinnisvara) hind liigselt erinema tasakaaluhinnast. Iseasi, kuivõrd on võimalik majanduspoliitiliste meetmetega takistada mulli teket. Ühe võimalusena kasutavad keskpangad selleks intresside tõstmist.
Mulli puhul liiguvad hinnad kaootiliselt ja ei tulene enam otseselt pakkumisest ja nõudmisest. Igatahes tekitab mulli lõhkemine majanduses suuri probleeme. Näiteks kinnisvara-tagatisega ostetud laenudel kaob reaalne garantii. Nii võivad kinnisvaraomanike probleemid muutuda kergesti ka pankade probleemiks.
Mullimajanduse üldine negatiivne mõju seisneb selles, et tootlikud ressursid ei paikne majanduses optimaalselt. Mulli ajal tunnevad paljud omanikud end põhjendamatult rikkana. Mulli lõhkemine põhjustab paljude omanike rikkuse järsu kahanemise ja pankroti, mis võib olukorda edaspidi veelgi halvendada.
Esimese mullina majanduses on dateeritud tulbisibulate plahvatuslik hinnatõus 1636.–37. aastate Hollandis – nn tulbimaania. Toimunut kirjeldas kaks sajandit hiljem (1843) Briti ajakirjanik Charles Mackay oma raamatus «Rahvahulga pettekujutelmad ja hullumeelsus». Tulbid toodi Euroopasse Otomani impeeriumist 16. sajandil ning muutusid väga populaarseks Ühendatud Provintsides (tänapäevane Holland).
1635. aastal võis üks tulbisibul maksta tuhat floriini, kui keskmine palk oli 150 floriini. Tulpe vahetati maa, karja ja majade vastu, nendega kaubeldi börsil. Spekulandid teenisid palju. Kalleim sibul – kuulus sort Semper Augustus – müüdi Haarlemis 6000 floriini eest.
Hinnad hakkasid langema 1637. aasta veebruaris. Tuhanded hollandlased, nende hulgas ärimehed ja kõrged aukandjad, pankrotistusid. Kogu Hollandi majandus elas järgnevatel aastatel üle languse.
Teine vanim tuntud mull on seotud Inglise Lõunamere Kompaniiga (ingl k The South Sea Company) 1711–1850. Kompaniil oli Hispaaniaga sõlmitud lepingu alusel monopoolne õigus kaubelda Lõuna-Ameerikaga. 1720. aasta Lõunamere Kompanii seadusele järgnes tormiline nõudlus ettevõtte aktsiatele, mis põhjustas «Lõunamere mulli».
Aktsiahinnad jõudsid tippu 1720. aasta septembris, olles jaanuari tasemelt tõusnud pea kümme korda. Aasta lõpuks taandus aktsia hind endisele tasemele. Põhilisteks rahakaotajateks olid Briti ärimehed.
Ettevõtte põhitegevus oli orjade vedu Lääne-Aafrikast Ameerikasse, mis seadustati 1713. aastal Utrechti rahuga. Kompanii vedas 25 aasta jooksul 96 reisiga üle Atlandi ookeani 34 000 orja (neist jõudis elusana kohale 30 000).
Lähiminevikust võib ühe mainimisväärsemana nimetada kinnisvaramulli maailma suuruselt teises majanduses Jaapanis aastail 1986–1990. Alates II maailmasõjast oli Jaapani valitsus mitmel moel stimuleerinud inimesi säästma. Rohke laenuraha koos protektsionistliku kaubanduspoliitika ja positiivse kaubandusbilansiga ning kasvavate valuutareservidega muutis Jaapani jeeni teiste rahade suhtes kallimaks.
Kõik see võimaldas Jaapani ettevõtetel investeerida konkurentidest soodsamatel tingimustel. Kaubandusbilanss paranes veelgi ja finantsinvesteeringud muutusid väga tulutoovaks. Rohke spekulatiivne raha tõstis 29. detsembriks 1989 Nikkei börsiindeksi ajaloo kõrgeimale tasemele. Varade väärtus kasvas nii kõrgele, et Jaapani valitsus söandas hakata emiteerima saja-aastase tähtajaga võlakirju.
Mulli tipus maksis Imperaatori Palee alune maatükk rohkem kui kogu California osariik. 2004. aastaks oli kõrgklassi kinnisvara hind Tokyo ärikeskuses langenud sada ja eluasemete hind kümme korda. Tokyo börsilt kadus mulli lõhkemisel 20 triljonit (1999. aastal) dollarit. Järgnenud majanduskriisist ja deflatsiooniperioodist tuli Jaapan välja alles 2003. aastal.
Praegu elab maailm USA kinnisvaramulli lõhkemise tagajärgede mõju all. Viimane kiirem hinnatõus algas 2001. aastal kohe pärast IT-mulli lõhkemist. Hinnad jõudsid tippu aastal 2005, langema hakkasid 2006. Kriis puhkes 2007. aasta augustis, mil USA rahandusminister nimetas seda suurimaks riskiks majandusele. Kinnisvara hinnamulli põhjustas Föderaalreservi poolt 2000.–2001. aasta majanduslanguse mõjul ülimadalale (üks protsent) langetatud intressimäär.
Odava laenurahaga tõttasid kinnisvara ostma ka need, kes tavaoludes seda endale lubada poleks saanud. Laenu tagasimaksmisega raskustesse sattunud põhjustasid probleeme pankadele, kelle bilansid halvenesid. Kinnisvaramulli lõhkemine läks üle finantskriisiks ja kuna tänapäeva globaliseerunud maailmas on finantsturud väga läbi põimunud, siis lainetas kriis üle riigipiiride ja puudutas üha rohkemaid riike.
Madalate intresside tekitatud kinnisvaramull läks üle majandusmulliks. Kõike seda toetas mull pangabilanssides. Islandil ületasid pankade aktivad sisemajanduse kogutoodangu väärtuse. Iga väljastatud laen suurendab panga varasid. Amokijooksus kasumi ja turuosa pärast andsid pangad laenu igaühele, kes pangakontorist piisavalt lähedalt mööda jalutas. Sealhulgas anti laenu üksteisele. Kõik said aru, et see on tühimäng, aga mängisid siiski edasi.
Arvatavasti selgub praeguse finantsmulli olemus alles aastate pärast. Toimunust arusaamine ja lahtimõtestamine lihtsalt võtab aega. Kõige ohtlikum oleks usaldada äpardunud pangad ja muud majandussektorid valitsuse kontrolli alla. Kus on garantii, et valitsused teavad, mis tegelikult toimub, oskavad leida rohtu ja seda õigel ajal rakendada? Ameerika valitsus kütab maksumaksja raha majandusse. See on sama hea, kui paneksime palavikus inimese külmkappi. Me võime ta füüsiliselt maha jahutada, aga haiguse põhjust see ei mõjuta.