Türgi ärimees näeb vanas talus ideaalset kodu

Merili Nikkolo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Daria, William ja Azmi Soylu on ligi aasta elanud vanas talus, mille nad on mugavaks koduks ehitanud. Majavalvureid on viis, kuid nad pole metsloomi eemale peletanud. Azmi on näinud oma silmaga põllul luusimas hunti ja metssigu.
Daria, William ja Azmi Soylu on ligi aasta elanud vanas talus, mille nad on mugavaks koduks ehitanud. Majavalvureid on viis, kuid nad pole metsloomi eemale peletanud. Azmi on näinud oma silmaga põllul luusimas hunti ja metssigu. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Kogu maailma äri ajades läbi rännanud türklane Azmi Soylu on koos eestlasest abikaasa Dariaga seadnud end sisse metsade vahel vanas talus ning ajab siin sepistatud mööbli äri.

Rapla- ja Järvamaa piiri lähedal vonkleb metsatee, mis iga edasi sõidetud kilomeetriga muutub üha kitsamaks, mõnes kohas on autorööpad, mõnes kohas laiutab kevadvesi. Kohati müürina kasvav võsa on end teele võimalikult lähedale pressinud.

Lõpuks pärast mitut kilomeetrit murrab tee metsa vahelt välja ja ees laiutab põld, mille keskel on talu. Kui mitte panna tähele elumaja trepil naisi kujutavaid uhkeid meetriseid kujusid (need võttis Azmi Ameerikast kaasa), võib selle kompleksi liigitada tüüpilise Eesti talu alla: elumaja, vana kelder, mõni kõrvalhoone ning vanemaid aegu mäletav ja kohe-kohe sissevajuva katusega küün. Külalisi võtab vastu viis uudishimulikku koera.

Süda nõudis puhkust

Just selle majani Azmi ja Daria pärast otsinguid jõudsidki. Enne käisid nad peaaegu igas Eesti nurgas kodusid vaatamas, kuid see Kesk-Eestis põllu ja metsaga ümbritsetud maja tundus Ameerikas, Euroopas ja Aasias elanud mehele ja ta abikaasale ideaalne.

Metsade vahel on nad koos kolmeaastase poja Williamiga olnud aasta, Eestis on kokku veetnud kaks aastat.

Azmi näitab uhkusega, et maja ümbritsev maa on tema oma, seda on kümneid hektareid. Maja kõrvale platsile plaanivad nad kunagi aia rajada, ehk mõne juurviljagi endale kasvatada.

Saun on valmis. Siiski on tööd veel palju. Plaan on ehitada talveaed ja galerii, mis ühendaks hooneid, ja külalistele on samuti elukohta tarvis.
Azmi tunnistab, et kui nad tahtsid maja osta, küsisid inimesed neilt, ega nad veidi hullud ole, et sellises kohas elada tahavad. Ta tunnistas, et on tõepoolest olnud siiani linnainimene, harjunud elama rahvamassi keskel, kuid nüüd oli tarvis muutust.

Kunagi läks Azmi kodumaalt Türgist ära piltlikult öeldes kaks kätt taskus. Bulgaarias ootasid teda äripartnerid, kellega hakkas Nõukogude Liidu painest vabanenud riigis tootma USA-le sepistatud mööblit.
Azmi ütleb, et sepistamine on talle lihtsalt huvi pakkunud ja see oli alguses talle hobi.

Äri läks hästi, Azmi ehitas tehase, Ameerikas avati kauplus. Lõpuks õppis ta tundma nii Ameerika kui ka Euroopa inimese maitset ja tegi vastavad tooted.
Neid kogunes sadu erinevaid ja siis oli põhjust minna messidele, kust tooteid märkas suur edasimüüja. Azmi asju leiab üle maailma, samuti on neid tuntud kataloogimüügiga tegelevate ettevõtete tootevalikus.

Asjad valmivad küll tehases, kuid need on Azmi disainitud. «Mina ei joonista,» rõhutab ta. Pigem töötab ta nädalakese töökojas ja teeb valmis portsu asju, mis lähevad tootmisse.

Enne Eestisse tulekut elas Azmi aastaid Ameerikas. Tal oli suurlinnades üle saja müügimehe. Tööd jagus, seda tuli teha iga päev ja kell.
Siis haigestus üks turundusjuht vähki ja suri. Ka Azmil tekkis tervisega probleeme ja ta pidi minema südameoperatsioonile. «Pärast seda arvasin, et võiks teistmoodi elada,» lausub ta. «Töö pole elus kõige olulisem.»

Ameerika majanduse allakäik hakkas samal ajal tuure koguma. Azmi lausub, et seda oli näha ka messide külastajate arvust, mis kahanes mõne aastaga peaaegu olematuks.

Kuid igas asjas on ka head. Lõpuks oli Azmil aega, et tulla vaatama oma Virumaalt pärit abikaasa Daria kodumaad. «Mulle väga meeldib siin, kõik on nii roheline,» ütleb ta. «Riik, kultuur ja inimesed meeldivad mulle ka.»

Seejärel hakkasidki nad otsima Eestis elukohta. Esialgu oli mõte osta maja pealinna, kuid laes olevate kinnisvarahindade tõttu loobusid nad sellest plaanist. «Majad olid ekstreemselt kallid, sääraseid maju võib sellise hinna eest osta Miamis,» lausub ta.

Oma koha abielupaar lõpuks leidis ja tõi asjad Ameerikast Eestisse.
Lisaks elukoha valikule pidasid tuttavad Azmit veidi hulluks ka siis, kui ta otsustas avada Paides poe. Eestis pole tema tooteid saada rohkem mitte ühestki kauplusest.

Paide oli metsa vahel asuvale kodule lähemal kui ükski teine linn ja see saigi kohavalikul otsustavaks.
Paides on tal kontoriruumid, kus saab teha tööd, suhelda partneritega üle maailma, samas näidata huvilistele oma töid ja koguda uusi ideid.

Azmi nimetab poeruume ka oma näitusesaaliks. «Mul oleks küll võimalik rohkem poode avada, kuid ma ei taha teha otseselt äri,» sõnab ta.

Azmi ja Daria käivad kaupluses tihti kohal. Ettevõtmisest on kujunenud pereäri. Nad on olnud abielus ligi kuus aastat ja kohtusid Ameerikas siis, kui majandustudeng Daria viibis seal vahetusüliõpilasena.
Daria esialgne plaan oli olla seal neli kuud, kuid selle aja sees sattus ta Azmi juurde tööle ning võite arvata, kui üllatunud olid Eestis elavad lähedased, kui ta teatas, et läheb mehele. «Ta perekond läks hulluks, vend tuli Ameerikasse ja küsis, kes see mees on,» meenutab Azmi naerdes.

Daria muigab häbelikult. «Vend vaatas üle ja kiitis heaks, emale lubasin, et Daria jätkab õpinguid,» märgib Azmi.
Mehe perekond kiitis samuti valiku heaks. Vend tutvus Dariaga ja jäi rahule. «Vend on väga avatud inimene,» sõnab Azmi.

Nimelt on ka vend palju maailma näinud ärimees, kel on ettevõtteid Tuneesias, Dubais, Pariisis.

Laps mõistab nelja keelt

Peres kasvav kolmeaastane William käib Väätsa lasteaias. Daria lausub, et laps mõistab juba nelja keelt, kodus räägivad nad rohkem inglise ja türgi keelt.
Azmi sõnab, et lapsele on arvatavasti tulevikus maailm lahti. Ta võib minna Türki, kus võtavad teda vastu sugulased, aga ka näiteks Ameerikasse Azmi õe juurde.
On selge, et ta on tõeliselt aktiivne laps, sest perepildi tegemise ajal jõuab ta vurada mänguautoga vähemalt kolmel korral mõnekümne meetri kaugusele teele ja tagasi.

Korra jookseb talle järele isa ja siis ema. Daria sõnab naerdes, et talle on öeldud, et William meenutab Nukitsameest, sest on nii energiline.
Kui jutt läheb järeletulijatele, kõneles Azmi ikka mitmuses, kuigi lapsi on peres üks. «Üks on siin,» selgitab ta küsimuse peale ja katsus hellalt Daria kõhtu. «Umbes kümme nädalat vana.» Daria lisab, et William saab õe või venna novembris.

Eestisse jäämise plaan on kindel. «Sain täna (neljapäeval - toim) autojuhiloagi» sõnab Azmi.
Ta pidi peaaegu kaks aastat seiklema Eestis mööda ametnikke, et saada nõuetele vastav juhiluba. Enne jõudsid politseinikud talle trahvi teha.
Eestis Azmile meeldib. Siinsed inimesed on soojad ja abivalmid. Azmi ütles, et ajaks heameelega külainimestega juttu, jooks nendega õlut ja arutaks maailma asju, kuid kahjuks ei oska vanemad inimesed inglise keelt, aga need, kes oskavad, häbenevad seda rääkida.
Azmi eesti keele õpingud kulgevad aeglaselt, sest pole olnud aega neile pühenduda.

Külmaga on Azmi nüüd harjunud ja tegelikult talv talle meeldib, sest siis on tunne, nagu elaks postkaardi sees.
See pole mitte sõnakõlksuks öeldud, vaid tõepoolest on neile Eesti-tuttavad saatnud imetleda talvemaastikuga postkaarte, millel kujutatud ilu sai Azmi alles nüüd näha.
Azmi sõnab, et nad tahavad talu üles ehitada. «Tahame luua midagi,» põhjendab ta.

Azmi ei välista, et kunagi lähevad nad elama Tallinna või teise suuremasse linna, palju oleneb laste soovidest.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles