Milvi Tepp: noored peaksid juba õpingute ajal endale töövaldkonda otsima

TTÜ professor Milvi Tepp

FOTO: Peeter Langovits

Viimastel päevadel kerkinud diskussiooni «kas kõrgharidus on tööturul pluss või miinus» valguses kirjutab Eesti personalitöö arendamise ühingu (PARE) juhatuse esimees Milvi Tepp, et tegelikult  pole probleem mitte niivõrd hariduses kui sellises, vaid (kõrg)hariduse omandamise ajal tekkimata jäänud ettekujutusest oma tulevasest tööst või töödest.

On väga oluline, et juba ülikoolis õppimise ajal hakkaksid noored endale tulevast töövaldkonda otsima. Ülikoolidiplomiga noor inimene, kes ütleb tööandjale, et andke talle  mingit huvitavat ja arendavat tööd, võib tööandjas esile kutsuda vaid arusaamatuse. Ja seda samuti õpitud erialast sõltumata.

Töötuse statistika näitab, et kõrgema haridustasemega inimeste hulgas on tööpuudus oluliselt väiksem. Masu-aastatel jäi kõrgharidusega inimeste tööpuudus oluliselt madalamaks võrreldes üldise tööpuuduse tasemega ning majanduse kasvades on suhteliselt kiiremini kasvanud just kõrgharidusega inimeste hõivatus. Ühelt poolt näitab see, et tööandjad vajavad haritud töötajaid, teiselt poolt aga ka seda, et kõrgema haridustasemega inimesed  on valmis ja suutelised rohkem õppima. suudavad seetõttu ka tööturul paindlikumalt tegutseda ja on konkurentsivõimelisemad kiiresti muutuvates oludes.

Tänapäeva töömaailm on mitmetahuline ja kiiresti muutuv  ning üha rohkem tekib selliseid ametikohti, kus töö sisust ja ülesannetest lähtuvalt on väga raske üheselt määratleda kindlat eriala, mis on sellel ametikohal töötamise absoluutseks eelduseks. Pigem saab välja tuua üldisemad valdkonnad (tehniline haridus, majandusharidus, loodusteadused jne), mis on teatud ametikohtadel töötamiseks vajalikud sisendid, kuid tegelik  tulemus ja isegi konkreetsed tööülesanded sõltuvad suurel määral inimesest: arukad tööandjad «kohandavad» oma ametikohti heade töötajate võimetele vastavaks. Ühe ja sama eriala/diplomiga inimesed võivad teha väga erinevaid töid.  Tänapäeval me ei eelda enam, et kui inimene on lõpetanud ülikooli x erialal, siis järgmised 40 aastat ta seda kitsast rada tallabki. Muutuv keskkond seda ei võimalda.

Arusaam kõrghariduse olemusest on segasevõitu

Tööks tarviliku haridustaseme määratlemisel ja tööd sooviva inimese haridustaseme hindamisel jäävad tööandjad aga kahjuks hätta ja seda eelkõige seetõttu, et haridustasemete liigitus ja nende tasemete tegelik sisu on arusaadav ja loogiline vist küll ainult selle liigituse koostajatele. «Kõrgharidus» võib tähendada bakalaureusekraadi, magistrikraadi,  rakenduskõrgharidust ja diplomiõpet. Kõigil vastavat diplomit omavatel töösoovijatel on  õigus oma haridust pidada kõrghariduseks. Kui tööandja aga süveneb näiteks läbitud õppeainete loetellu, siis enamuse õppekavade bakalaureusetase  sisaldab niivõrd üldiseid kursuseid, et valdkonna asjatundjast ei saa kahjuks juttugi olla, omandatud on vaid väga üldised alused.

Seda määramatust arvesse võttes ei saa tööandjad töötajate valikul lähtuda ainult (kõrg)haridust tõendavast paberist: palju olulisem on ikkagi inimene ise ja see kogemus, mis tal lisaks paberile on. Ning see, missuguse inimesega on tegemist, ei ole seotud õpitud erialaga: töötahteta ja arengusoovita võivad olla nii insenerid kui filoloogid. Tõsi, kui on tegemist ametikohaga, kuhu kandideerib väga palju inimesi,  siis tööandjad lihtsalt ei pruugi kõigi inimesteni jõuda ja nii võibki jääda mulje, et tööd saavad vaid tuttavad või et kellelgi pole minu kõrgharidust tarvis.

Asjatu negatiivsuse vältimiseks saavad palju ära teha ka tööotsijad ise. Väga oluliseks sammuks on see, et sisuliselt süvenetakse  sellesse, mis tööd tegelikult pakutakse ning kasutatakse ära oma õpingute jooksul omandatud kriitilist mõtlemist ja hinnatakse oma võimeid ning võimalusi selle tööga hästi hakkama saada.

Tööandjate seisukohalt vaadetes tundub, et hariduse valdkond on kohati tööandjad «seljatanud»: erinevad koolid püüavad ikka selle poole, et anda üha  kõrgemat haridust, arvestamata seda, missuguseid nõudeid esitab koolis õpetatav  eriala tulevasele töötajale tegelikult ning missugused ootused nad oma õpilastele sellega seoses tekitavad.

Meie tööandjad vajavad  kõrgelt haritud töötajaid, küsimus on selles, missugune on proportsioon erinevate haridustasemete vahel ja mis on selle hariduse tegelik sisu.

Tagasi üles