Bundesbanki president Jens Weidmann hoiatas eile, et keskpankade sõltumatuse murenemine kõikjal maailmas ähvardab käivitada valuutade konkureeriva devalveerimise raundi, millist juhtivad majandused finantskriisile vaatamata siiani vältinud on.
Saksa keskpank hoiatab valuutasõja eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Weidmann, kelle juhitud asutuse vankumatu sõltumatus poliitilistest mõjudest oli mudeliks ka Euroopa Keskpangale (EKP) selle loomisel, ütles, et HSBC peaanalüütikul Stephen Kingil «võis olla õigus», kui ta ennustas lõppu keskpankade sõltumatuse ajastule.
«Juba võibki täheldada ärevust tekitavaid sekkumisi, näiteks Ungaris või Jaapanis, kus uus valitsus sekkub jõuliselt keskpanga asjadesse, nõuab otsesõnu üha agressiivsemat rahapoliitikat ning ähvardab teha lõpu keskpanga autonoomiale,» ütles Weidmann Frankfurdis peetud kõne käigus.
«Teadlikult või mitte, aga üheks tagajärjeks võib olla vahetuskursi politiseerumine,» ütles ta. «Tänaseni on rahvusvaheline rahasüsteem saanud hakkama ilma konkureeriva devalveerimiseta ning ma loodan väga, et nii see ka jääb.»
Nii Bundesbank kui hiljem ka EKP ehitati üles mandaatidele, mis andsid neile ulatuslikud volitused ja sõltumatuse poliitilisest sekkumisest, nõudes vastutasuks, et nimetatud asutused keskenduvad üksnes inflatsiooni vaoshoidmisele.
Mõned vaatlejad väidavad, et EKP seisab nüüd silmitsi olukorraga, kus teised keskpangad loobuvad oma inflatsioonieesmärkidest ning langetavad vahetuskursse euro suhtes, nõrgendades euroala kriisiriikide ekspordi konkurentsivõimet.
Kui EKP presidendilt Mario Draghilt küsiti jaanuari alguses, mida ta arvab trendist, et keskpangad keskenduvad vähem inflatsioonieesmärkidele ja rohkem vahetuskursse puudutavatele poliitikavaldkondadele, vastas too, et vahetuskurss on «kasvu ja stabiilsuse jaoks» väga tähtis, kuid ei kujuta endast EKP poliitikas eesmärki omaette.
Samuti rõhutas Draghi, et juhtivad G20 riigid on tõotanud mitte rakendada konkureerivat devalveerimist, mis õõnestaks majanduslikku ja finantsstabiilsust.
Weidmanni sõnutsi juhatasid 1980ndad ja 1990ndad aastad, mil keskpangad kogu maailmas sõltumatuks muudeti, sisse «mastaapse mõõdukuse» perioodi, mille vältel inflatsioon langes. Finantskriisi vallandumine ning tärkavate majanduste kasvav nõudlus energia ja toorainete järele tõid hinnatõusu taas päevakorda ning muutsid keskpankade töö keerukamaks.
Sellest tulenevalt hakati keskpankadelt nõudma, et nood toetaksid finantssüsteemi, stimuleeriksid majandust ja langetaksid valitsuse laenukulusid «või isegi tagaksid riigi maksevõime», ütles ta. «Keskpankade ülekoormamine ülesannete ja ootustega ei ole aga mingil juhul õige tee kriisi jätkusuutliku lahendamise poole.»
Weidmann, kes astus mullu avalikult vastu Draghi piiramatute võlakirjaostude kavale ning hääletas EKPs selle vastu, tsiteeris oma kõne lõpuks positiivses võtmes Draghi detsembrikuist intervjuud Financial Timesile, rõhutades, et keskpankade parim viis oma sõltumatust kaitsta on jääda kitsalt oma mandaatide raamesse.
Copyright The Financial Times Limited 2013