Maovähenduslõikus on paljude jaoks ainus võimalus

Ilmar Kaur, teid peetakse rasvtõve kirurgilise ravi arendajaks, tänu kellele on maovähendusoperatsioonist saanud Eestis viis, kuidas ülirasvunud inimesi ravida. Kuivõrd vajalik on maovähendusoperatsioon teenusena, mille eest praegu maksab haigekassa?

Rasvunud inimeste osakaal suureneb. See on seotud elustiiliga. Töö iseloom on muutunud istuvamaks, toiduportsjonid suuremaks ja liikumisvõimalused ahtamaks. Rasvumine on raske haigus, mille kaugelearenenud vormide ravi on kirurgiline, ja haigekassa ongi seatud haiguste ravi rahastama.

Eelmisel aastal tehti Eestis umbes 500 lõikust. 2011. aastal  400, 2010. aastal kuskil 250 ja 2009. aastal oli 160 lõikust. See arv on kõvasti kasvanud, ehkki ma arvan, et Eesti vajadus on 700–800 lõikust aastas.

Miks on maovähendusoperatsioonid teid nii paelunud?

Kirurgias on üsna vähe olukordi, kus on võimalik millegi uue sünni ja  kasvamise juures olla, sellele kaasa aidata ja suunata. Meditsiin on üsna konservatiivne valdkond, tihtipeale tuleb üsna pikalt käia kellegi teise ettetallatud rada, enne kui oma tee leiad. Bariaatriline kirurgia tekkis Eestis sellel ajal, kui mina oma kirurgikarjääri alustasin.

Esimene maovähendusoperatsioon tehti Põhja-Eesti regionaalhaiglas 2004. aastal soome kirurgi poolt. Meie ise alustasime 2005. aastal. Esialgu oli meil probleemiks patsientide leidmine. Pidime esimesi patsiente veenma, et see on ikka hea asi, millest on palju abi.

Ülekaalulisus on elustiilihaigus, mille põdemises süüdistatakse tihti põdejat ennast. Kuivõrd sellise suhtumisega kokku puutusite?

Kohati puutusime kokku üsna suure skepsise ja eelarvamustega, seda nii üldsuse kui kolleegide poolt. Selgitustööd on tulnud teha kõvasti, miks on bariaatriline kirurgia vajalik, keda ja miks me opereerime. Tegu ei ole iluoperatsiooniga. Praegu on umbusklikud veel kolleegid, kes ei puutu ülekaaluliste patsientidega kokku.

Teatud rasvumusastmest alates on väga keeruline, praktiliselt võimatu ise oma kaalu kontrollida. Tavaarusaama kohaselt peaks ju vähem sööma ja rohkem liikuma. See kõik on täiesti õige, aga teatud piiri ületamisel enam tagasiteed ei leita. Sellest saavad eeskätt aru vaid arstid ja inimesed, kes puutuvad iga päev rasvunud inimestega kokku.

Neid, kes maovähendusoperatsiooni vastu huvi tunnevad, ei pea enam tikutulega taga otsima. Kui pikad on operatsioonijärjekorrad?

Umbes poolteist aastat. Kuna järjekord on nii pikk, siis on piisavalt aega ka eelnevalt patsiendi nõustamisega tegeleda. Enne operatsiooni jääb aega korduvalt kirurgiga kohtuda, vajadusel teiste spetsialistidega. Mõned patsiendid mõtlevad ümber...

Miks?

See võib olla hirm operatsiooni ees, negatiivne eeskuju, halb tagasiside kelleltki, kes on selle operatsiooni läbi teinud. Palju loobujaid ei ole. 90–95 protsenti patsientidest on väga rahul olnud ja soovitaksid lõikust teistele. Enamik uusi patsiente teebki oma otsuse selle põhjal, mida opereeritud patsiendid arvavad. Meditsiinis ja elus üldse on see kõige parem reklaam.

Milline on inimene, kes teie juurde jõuab?

Minu juurde jõuab tüse inimene, kes on enne proovinud igasuguseid teisi viise oma kaalu kontrollimiseks. Kahel kolmandikul neist on üks või mitu rasvumisega seotud haigust – näiteks teise tüübi diabeet, liigeste ülekoormushaigused. Operatsioonile mõtleme nende inimeste puhul, kelle kehamassiindeks on kõrgem kui 35.

80 protsenti patsientidest on naised, valdavalt 30–50-aastased. Paradoksaalne on see, et rasvunud mehi on selles vanuserühmas sama palju. Mehed löövad lihtsamalt käega, naised tunnevad suuremat huvi. Meest arsti juurde saada ongi keeruline.

Mida kõike on inimene ära proovinud, enne kui ta on nõus noa alla minema?

Tavaliselt väga palju dieete, juhendatult ja omapäi. Kõik dieedid toimivad, sest kõik põhinevad ühel asjal – tarbida vähem kaloreid. Häda on selles, et inimesed ei suuda igavesti jääda dieedi juurde. See on nagu hinge kinni pidamine: natuke aega suudad, kuid siis...

Väiksemat kaalu jällegi aitab säilitada piisav füüsiline aktiivsus, dieeti igavesti pidada ei suudeta. Kui regulaarselt treenima ei hakata, siis dieet varem või hiljem katkeb ja kehakaal tõuseb. Neid soovitusi järgides on pikaajaliselt võimalik saavutada ja hoida viie- kuni seitsmekilogrammilist kaalulangust.

Kui me räägime inimesest, kellel terviseseisundi paranemiseks on vaja alla võtta 30, 40 või 50 kilo, siis midagi muud peale kirurgia tänapäeva meditsiinil talle pakkuda ei ole.

Kui ravi on efektiivne, patsientide huvi kasvab, kas ei või juhtuda, et järjekorrad muutuvad liiga pikaks?

Ravikindlustuse rahaga  ületab nõudlus ikka pakkumise. See sunnibki küsima, kas on mõtet seda pakkuda kõigile, kes praegu operatsiooni kriteeriumeid täidavad, kas peaksime osa patsiente lähtuvalt nende terviseseisundist järjekorras eelistama? Võibolla on mõistlik seda lõikust pakkuda hoopis kellelegi, kes praegu neist kriteeriumitest välja jäävad...

Toon näite: 24-aastane naine, kelle kehamassiindeks on 32 ja kellel on diagnoositud kiirelt progresseeruv teise tüübi diabeet. On hästi teada, et bariaatriline kirurgia on väga efektiivne teise tüübi diabeedi ravis. Võib-olla oleks tulevasi riske vaadates mõistlik see lõikus kohe praegu teha, ehkki üldtunnustatud näidustusi operatsiooniks sel patsiendil pole.

Ja näide teiselt poolt – võibolla ei olegi ilma kaasuvate haigusteta patsiendil kehamassi­indeksiga 40 see operatsioon terviseseisundi parandamiseks nii tarvilik, sama efekti annaks ka regulaarne füüsiline aktiivsus, isegi kui kaal ei lange.

Kui palju te olete praeguseks maovähendusoperatsioone teinud?

Kusagil 500 ja 600 vahel.