Savisaar: Eesti Energia raiskab raha välisprojektidele

Linnapea Edgar Savisaar Foto: Andres Haabu

Tallinna linnapea ja Keskerakonna juht Edgar Savisaar avaldas oma blogis kirjutise, milles kahtleb Eesti Energia välisprojektide teostatavuses ja süüdistab firma juhte tehnoloogia kantimises välisfirmadele.

Kui ajakirjanikud esitavad firma esindajatele küsimusi, kas enam kui 100 miljoni euro ehk siis varasemas vääringus umbes 1,6 miljardi krooni kulutused ambitsioonikatele õliprojektidele maailma erinevates kõrbepiirkondades on ikka ratsionaalne rahakasutus riigi ettevõtte Eesti Energia jaoks, siis ainus vastus, mille nad ettevõttest saavad on see, et neid teemasid arutatakse vaid Eesti Energia kinniste uste taga, sest muidu kahjustavat see ettevõtte ärihuve! Seda kuuldes küsiks, et milliseid ja kelle ärihuve? Kas Eesti Energia omaniku ehk Eesti riigi ja rahva või siis hoopis Eesti Energia nõukogu ja juhatuse liikmete ärihuve?

Ettevõtte juhtide vaikimisest tingituna arutame järgnevalt mõningaid seniajani selgusetuid ja vastusteta küsimusi mis Eesti Energia välisprojektide puhul tõstatuvad mitte ainult ajakirjanikel vaid ka teistel Eesti Energia tegemisi jälgivatel inimestel.

Märtsis 2011. aastal maksis Eesti Energia 29,6 miljonit eurot ehk varasemas vääringus üle 450 miljoni krooni OSEC (Oil Shale Exploration Company) nimelise firma aktsiate ostmise eest. Tegemist oli mõned aastad varem asutatud firmaga mille ainus sisuline vara oli tükike Utah kõrbest. Vähimatki piirkonna põlevkivi kaevandamise, rääkimata töötlemise, oskusteabest selles kallilt ostetud firmas ei olnud. Eesti Energia juhtide sooritatud tehingu näol oli tegemist vaid maaostuga, sest midagi enamat makstud raha eest ei saadud. Kõik Utah kõrbesse kavandatava õlitootmise, kaevandamise, keskkonnakaitselised, jne. ulatuslikud arendustööd tuleb terviklikult Eesti Energia kuludega täiendavalt teostada, sest seni kulutatud kümned miljonid eurod ja dollarid läksid vaid kõrbeala omandamiseks. See on selge vastuolu Eesti Energia juhtide jutuga, et ettevõtte eesmärk on olla ainult õlitootmise tehnoloogia eksportijad, mitte aga kohapealsed kaevandajad ja tootjad.

Kuigi Eesti Energia saades kümnete miljonite eurode kulutamise järgselt põlevkivi sisaldavate kõrbes asuvate maa-alade omanikuks ning rentnikuks ei tähenda see sugugi seda, et kaevandustegevuseks luba üldse saadakse. Rääkimata sellele järgnema pidavast õlitootmisest. Sest selleks tuleb täita väga palju USA puhul äärmiselt keerulisi osariigi ja föderaalseid regulatsioone, millest sealsed keskkonnanõuded on ühed karmimad. Põlevkiviõli tootmine on väga keskkonnavaenulik tegevus. Teame seda meie enda Ida-Virumaa baasil hästi. Kaasnevad suured CO², SO² ning NOx heitmed atmosfääri, äärmiselt ulatuslik veekulutus ja tootmisjärgne miljonites tonnides põlevkivituha ladestus. Ühe barreli põlevkiviõli tootmiseks kulub kuni 3 barrelit vett Colorado jõest, mis ühtlasi toidab kogu sealset põllumajandust. USA osariikide õigusaktide ning föderaalse seadusandluse raames on sellise saastemääraga tööstusharu rajamine vaid Eesti Energia oskusteabe, suutlikkuse ja tänaste tehniliste lahenduste juures rohkem kui kaheldav. Mida on kinnitanud meedias ka sealsed osariigi keskkonnaeksperdid.

Samuti on oluline fakt, et Eesti Energia poolt ostetud eelpoolnimetatud territooriumil asub suurem osa põlevkivist 300 meetri sügavusel. Selliste sügavustega kaevanduste rajamise ja opereerimise osas Eesti Energial vähimgi kogemus puudub. Isegi kui see teenus sisse osta alltöövõtjatelt, vajab selgust küsimus, kui suur kogus põlevkivist on võimalik nii sügavalt maa alt välja tuua. Sest allmaakaevanduse 300 meetri pealispinna raskuse ülalhoidmiseks tuleb enamus maavarast tervikutena (s.t. lae tugisammastena) toestuseks maa-alla alles jätta. Eestis kus põlevkivi allmaa kaevandamine on ainult mõnekümne meetri sügavusel jääb 30% põlevkivist samal põhjusel kasutamata. See on äärmiselt suur kogus maavara ning väga ulatuslik põlevkiviressursi raiskamine mis seniajani Eesti Energia Ida-Virumaa kaevandustes toimub. Kuid kuna kaevelubasid on Eesti Energial kasutada palju, siis ei ole olnud motivatsiooni kaevandusprotsesse efektiivsemaks muuta.

Küsimusi tekitab ka see, et USA Colorado osariigis kus teostab põlevkivi töötlemise arendust rahvusvahelise korporatsioon Shell ulatub põlevkihi kihindi paksus mitmesaja meetrini ning on maapinnale oluliselt lähemal kui Eesti Energia poolt omandatud maadel Utah osariigis, kus põlevkivi valdavalt asub 300 m. sügavusel ning põlevkivi kihindi enese paksus on vaid kuni 20 meetrit. Seejuures kvaliteetse põlevkivi paksus on vaid ühe meetri piires. Siit küsimus – miks Eesti Energia, soovides aktiivselt ettevõtte raha välisriikidesse viia, ei eelistanud arenduseks Colorado põlevkivimaardlaid millede kaevanduskulud oleksid oluliselt madalamad?

Kallilt ostetud firmale nimetusega OSEC ei kuulu isegi Eesti Energia esindajate poolt vastava rahakulutuse suure lisaväärtusena kiidetud 1980-ndate alguses rajatud White River Oil Shale Mine nimeline põlevkivi allmaa šaht. Seda ei ole tegelikult kunagi aktiivselt kasutatud. OSEC vaid tähtajaliselt rentis seda USA riiklikult maahaldamise ametilt Bureau of Land Management. Tegemist seega ei ole nüüd Eesti Energia omandiga ega ka pruugi selleks saada. Kuigi Eesti Energia on nimetanud oluliseks väärtuseks ostutehingu sooritamisel nö. valmis kaevanduse olemasolu. Seda aga reaalselt ei ole.

Mis puudutab Eesti Energia omandatud maa-ala keerulist asukohta Utah kõrbes ning vajadust kogu infrastruktuur nullist alates üles ehitada on see sarnane olukord nagu ka sama ettevõtte Jordaania õliprojekti puhul. Eeldab sisuliselt terviklikult tuhandetele töötajatele ja nende peredele tööstuslinnade rajamist kõrbesse. Rääkimata kaevanduste, õlitootmiskomplekside, rafineerimistehaste, jne. rajamist. Vajalikud kulutused on aga seda enam kõrged perifeersete kõrbete infrastruktuuri projektide puhul. Tegemist on miljardite eurode ulatusega kuludega. Eesti Energial selleks ligilähedaseltki investeerimisvõimekus puudub kasvõi ainuüksi esmases arendusetapis ning seni ei ole teada ka potentsiaalseid investoreid Utahas.

Rahvusvahelised korporatsioonid Shell ja Petrobras mis põlevkiviõli tootmise tasuvust USA’s uurivad kavandavad kasutada kardinaalselt teistsugust tootmisprotsessi kui Eesti Energia poolt kasutatav. Tegemist on maasisese kuumutamisega õliaurude tekitamiseks. Ei toimu põlevkivi füüsilist kaevandamist miljonites tonnides, maapinnale toomist, seejärel töötlemist ning kõige lõpuks tootmisjääkide ehk tohutu koguse põlevkivituha ladestamist keskkonda nagu see Eesti Energia tehnoloogia puhul toimub. Põlevkivi töötlemine maapinnal tehastes mida Eesti Energia kavandab, on oluliselt kapitalimahukam, seega majandusliku põhjendatuse seisukohast riskantsem meetod. Keskkonna ja sobiva tehnoloogia seisukohast rääkimata.
USA Utah osariigi põlevkiviõli tootmise projekti ratsionaalsuse selgitamiseks koostati terviklik tehniline, majanduslik ning keskkonnaalane teostatavusuuring mõned aastaid tagasi maailma ühe suurima ja kompetentsema kütuskontserni Petrobras poolt. Selle tulemuste selgumisel loobusid nad aga edasisest arendustegevusest vastava tööstuse rajamiseks kuigi olid eeluuringuteks kulutanud miljoneid dollareid. Kui varasemad Eesti Energia poolt nüüdseks ülesostetud OSEC võimalikud koostööpartnerid Jaapani päritolu investeerimisfirma Mitsui ning õlitööstuse korporatsioon Petrobras ei pidanud ratsionaalseks edasisest arendustööd sellise projektiga Utah kõrbes, siis kõige tõenäolisem põhjus selleks oli majandusliku tasuvuse puudumine või ebasobivalt kõrge risk. Aga neist riskidest Eesti Energia ajakirjanikele ja avalikkusele kahjuks seniajani vähimatki rääkida ei soovi. Lihtsam on vaikselt toimetada ja rahakulutusi teostada.

Eesti Energia poolt väljaöeldud välisriikide kavandatavate arenduste õli tootlikkuse ootused on väga optimistlikud. Lihtsa näitena võib nimetada USA projekti puhul tutvustatavat 30 gallonit õlisaagist (s.o. 116 liitrit) ühe tonni Utah põlevkivi kohta asemel oleks reaalsem arvestada alla 20 galloni ühe tonni kohta. USA Energeetikaministeeriumi geoloogiliste uuringute andmetel on selle piirkonna maardlate põlevkivi õlisisaldus ühe tonni põlevkivi kohta 50 protsendi juhul 5-10 gallonit, 35 protsendi juhul 10-25 gallonit ning vaid 15 protsendi juhul üle 25 galloni. Kokku peaks kaevandatama iga-aastaselt üle 30 miljoni tonni põlevkivi saavutamaks Eesti Energia reklaamitud aastaseid õlikoguseid. Sellest omakorda umbes 50 protsenti kuuluks peale töötlemist jäätmena ehk põlevkivituhana tagasi keskkonda ladestamisele. 15 miljonit tonni iga-aastaselt järgneva 40 aasta jooksul! Seda USA väga karmide keskkonnanõuete tingimustes? Selliste tuhamägede loomine nagu meil Ida-Virumaal on USA keskkonnaregulatsiooniga välistatud.

Kui rääkida ka Eesti Energia välisprojektide finantskulude arvestusest, siis kuigi OSEC aktsiate ostmise eest tasuti üle 29 miljoni euro ei ole see siiski tegelik kulutuse väärtus. Kuna reaalselt ei kavandata ostetud maadel tootmist alustada mitte enne kui alles 8 aasta pärast, siis finantsarvestuslikult võrdub varasemalt tasutud summa nende aasta kestel vähimatki tulu teenimata vähemalt kahekordse selle tänase väärtuse. Ehk siis Utah kõrbes kulutati maa ostuks mitte 29 miljonit eurot vaid selle reaalses vääringus üle 70 miljoni euro (umbes 110 miljonit USD) ehk üle 1,1 miljardi krooni. Tegemist on väga kalli hinna eest kõrbemaa ostuga. Eriti kuna selle reaalne efektiivne kasutuselevõtt on vägagi küsitav paljudel eelpool nimetatud põhjustel. OSEC seniste omanike reaalne kulu nende maade omandamisele võis olla 2-3 miljonit USD. Teeniti kahtlemata kümnekordset kasumit tavakasutuseks väärtusetuid ja asustatud piirkondadest kaugel asuvaid maid eestlastele edasi müües.

Nii Jordaania kui ka USA õliprojektide puhul on Eesti Energia juhatus deklareerinud kavatsust ise arendajaks olla. Olles lisaks teistesse põlevkivi omavatesse riikidesse tulevikus tehnoloogia eksportija. Kui aga neisse riikidesse sobiv ja toimiv põlevkiviõli tootmise tehnoloogia üleüldse õnnestub luua, sest hetkel seda tehnoloogiat veel reaalselt olemas ei ole. Eesti Energia töötajad vaid mõned päevad tagasi taaskord kinnitasid, et Eestis kasutatav tehnoloogiline lahendus ei sobi teistesse riikidesse. Sest igas riigis on põlevkivi keemiliselt koostiselt väga erinev. Seega kõik need suured ambitsioonid ja rahakulutused välisriikides mis hetkel toimuvad on ülesehitatud mitte kindlale reaalsele võimekusele vaid pigem suurtele lootustele.

Iga uue Enefit 280 nimetust kandva õlitehase rajamise maksumus on umbes 200 miljonit eurot. USA arenduseks vajataks aga kokku 13 – 15 tehast. Seega investeeringu maksumus on vähemalt 2,6 miljardit eurot. Sellele omakorda lisandub rafineerimistehase rajamine maksumusega üle 2 miljardi euro. Sest ilma rafineerimata vedelkütuseid põlevkiviõlist ei saa toota. Jordaania õliprojekti puhul on rahaliste kulutuste suurusjärgud samad. Kõigele eelnimetatule lisandub mõlemas riigis väga suurte kaevanduste rajamine ning tsivilisatsioonist kaugel asuvatesse kõrbetesse igapäevaeluks vajaliku infrastruktuuri rajamine tuhandetele töötajatele. Sellise mahuga riskantsed arendused uutesse tootmisviisidesse on keeruliseks väljakutseks isegi rahvusvahelistele kütuseäri suurkorporatsioonidele nagu Shell, Petrobras, jne.

Eelnimetatud kahes riigis aga tõsiseks arendajaks olemiseks ei ole Eesti Energial ligilähedaseltki rahalist võimekust ega vajalikku kompetentset tehnilist personali. Juba täna ehitavad Enefit nimelist õlitootmise tehnoloogiat sakslased, mitte aga Eesti Energia töötajad. Eesti Energias töötab vaid 3-4 insenertehnoloogia praktiliste kogemuste ja teadmistega inimest kes õlitootmiseks vajalikke protsesse terviklikult valdavad. Neistki pooled on peatses pensionieas. Ainuüksi Jordaania ja USA plaanide esmaseks projektijuhtimiseks ning ettevalmistustöödeks vajatakse kümneid põlevkiviõli tootmisvaldkonna ja rahvusvaheliste infrastruktuuriarenduste teadmiste ja kogemustega inimesi. Tehaste rajamiseks ja opereerimiseks seejärel juba tuhandeid põlevkivil baseeruva tööstuse tehniliste teadmistega inimesi. Kuid tegelik elu näitab, et Eesti Energial ei ole täna reaalset suutlikust isegi Eesti põlevkivielektri- ja õlitootmise keskkonnaprobleemide efektiivseks lahendamiseks.

Oluline küsimus millele Eesti Energia juhid seniajani selget vastust ei ole andnud, on omandisuhted kõigis nii rahvusvahelistes kui ka uutes Eesti põlevkiviõli projektides. Kui varasemalt kuulus riigiettevõtte õlitootmise know-how ja sellelt teenitav tulu üksnes Eesti Energiale, siis tänase seisuga on see jagunenud mitmete ettevõtete vahel. Eesti Energia mitmekümne aasta töö ja uuringute unikaalne kogemus on ettevõttest välja antud. Millistel tingimustel (teenitavate tulude seisukohast) jagati põlevkiviõli töötlemise teadmised firmaga Outotec? Nendega loodud ühisfirma on nüüdseks saanud Eesti Energia asemel Enefit õlitootmistehnoloogia tegelikuks omanikuks, mida nüüd välisriikidesse müüakse. Kui Eesti Energia osaline erastamine börsi kaudu paar aastat tagasi kukkus läbi, siis sama firma õlitootmises see vaikselt teostati ära. Samuti kas näiteks Jordaaniasse pidevalt täiendava raha viiakse on üksnes riigiettevõte Eesti Energia või teevad reaalseid rahalisi kulutusi ka nende õliprojektide märkamatud kaasomanikud ning tulusaajad nagu näiteks segasevõitu taustaga Near East Investment?