Raul Eamets ja Urmas Varblane: Eesti majandus OECD vaatenurgast

Raul Eamets ja Urmas Varblane FOTO: Repro
Majandusprofessorid Raul Eamets ja Urmas Varblane kinnitavad, et OECD raport on põhjalik ja autoriteetne ning ühtib suuresti Eesti teadlaste väljaöelduga.

OECD raport Eesti majanduse kohta annab põhjaliku ülevaate olulisematest makroökonoomilistest arengutest Eestis viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul. Kogu raport tervikuna on kirjutatud suhteliselt positiivse alatooniga, kuid tuuakse välja ka kriitikat ning tehakse konkreetseid ettepanekuid, tuginedes OECD riikide praktikale.

Ülevaade algab üldise läbilõikega Eesti majandusest. Kiidetakse meie valuutakomitee süsteemi, mis toimis väga hästi üheksakümnendatel, kuid märgitakse ka selle süsteemi jäikust, mis ei võimaldanud laenubuumist tingitud kiire kasvu perioodil Eesti Pangal laenukasvu ohjeldada.

Eelarvepoliitikast rääkides kritiseeritakse valitsust eelkõige protsüklilise (ehk majandustsükli perioode võimendava – toim) eelarvepoliitika viljelemise pärast. Majandusliku kasvu tingimustes avalik sektor oma lisakulutustega kiirendab majanduskasvu ning majanduslanguse tingimustes kärbib kulutusi ja süvendab langust veelgi.

Sellist iga-aastaselt tasakaalustatud eelarvepoliitikat rakendati Euroopa massiliselt pärast Teist maailmasõda. OECD raporti väitel üheski OECD riigis praegu sellist poliitikat ei ole. Miks loobuti iga-aastaselt tasakaalustatud eelarvepoliitikast?

Raporti autorid toovad peamise põhjusena välja eelarvepoliitika jäikuse ning eespool mainitud protsüklilisuse. Eelarvepoliitika võiks tasandada majanduse konjunktuurseid kõikumisi, kui kasutada tsükliliselt tasakaalustatud eelarvet. Majanduse kasvufaasis kogutakse reserve ja hoitakse avaliku sektori kulud kontrolli all, majanduslanguse tingimustes püütakse vältida suurt kulude kärpimist, kasutades reserve ja vajadusel laenates.

Eelarve defitsiit korvatakse järgmises tõusufaasis. Sellise süsteemi eelduseks on pikaajaline eelarve planeerimine. Niisuguse süsteemi toimimise musternäidiseks peetakse Šveitsi, mille eelarvepoliitikale on iseloomulikud kolm komponenti.

Esiteks, igal aastal tasakaalustatakse avaliku sektori kulutused, mis on tsükliliselt korrigeeritud tuludega, see tähendab, et teatud perioodil võib eelarve defitsiiti minna. Teiseks komponendiks on teatud tasandusfond, kust võetakse raha, kui defitsiit ületab teatud piiri, sellega tasakaalustatakse eelarve järgneva kolme aasta jooksul. Kolmandaks on reservfond ettenägematute kulude tarbeks.

Lisaks tsükliliselt tasakaalustatud eelarvepoliitikale soovitavad raporti autorid luua sõltumatu institutsiooni eelarvepoliitika monitoorimiseks ja eelarve planeerimiseks keskpikaks perioodiks.

Finantsstabiilsust ja kinnisvara puudutavas alajaotuses soovitatakse Eesti finantsjärelevalve ja rahapoliitikaga tegelevatel asutustel teha tihedamat koostööd naaberriikide vastavate asutustega, tagamaks panganduse stabiilsus ja hoiuste turvalisus. Soovitatakse tegeleda rohkem inimeste teadlikkuse tõstmisega.

Riskide hajutamiseks juurutada kinnisvaral põhineva laenamise kõrval ka laenude väärtpaberistamise skeem, mis tähendaks seda, et kinnisvaralaenude tagatised pakendatakse võlakirjadesse. Sellega soovitatakse hajutada tagasimaksmise riske. Turumoonutuste vähendamiseks tuleks loobuda tulumaksutagastustest kodulaenude intressidelt ning lõpetada kodulaenude garanteerimisskeemid Kredexi kaudu.

Samas tuleks raporti autorite arvates maamaks siduda maa tegeliku turuväärtusega, mida regulaarselt korrigeeritakse. See võimaldaks kindlasti suurendada vastavaid laekumisi riigi eelarvesse.

Tööturu alapeatükis saab kiita uus töölepinguseadus, mis muudab tööturgu paindlikumaks. Pikemas perspektiivis soovitatakse Eestil mõelda nn Austria süsteemi rakendamisele, kus kantakse osa meie mõistes sotsiaalmaksust (1,54 protsenti palgafondist) töötajaga seotud kontole.

Sinna tehakse perioodilisi makseid ja töötaja koondamise korral on tal selle fondi arvelt õigus saada koondamishüvitisi. See õigus tekib, kui sissemakseid on tehtud kolm aastat. Kui töötaja lahkub varem või vabatahtlikult, kandub fond temaga kaasa uue tööandja juurde.

Sisuliselt on tegemist meie mõistes II pensionisamba sarnase skeemiga, kust koondamise korral makstakse hüvitist. Juhul kui töötajat ei koondata kordagi, siis saabki ta fondi kogunenud raha kasutada pensionile jäädes. Selline süsteem lisab töötajale turvalisust ja ka tööandja on oma riske hajutanud pikema perioodi peale ning töötaja koondamise ühekordne kulu on seega oluliselt väiksem.

Samas leiavad raporti autorid, et tööjõuga seotud maksukoormust tuleks vähendada eriti vähekvalifitseeritud tööjõus osas. Analüüsides viimaste aastate kiiret palgatõusu, leiavad autorid, et avaliku sektori palgatõus ei tohiks ületada erasektori tootlikkuse kasvu.

Selliste ideedega on esinenud ka meie poliitikud, kuid kiire majanduskasvu perioodil ei suudetud neid lubadusi täita. Madalapalgaliste töötajate töömotivatsiooni suurendamiseks soovitatakse miinimumpalga muutmine (kasv) siduda tootlikkuse kasvuga. Vajadusel võiks kaasata ka väliseksperte sotsiaalpartnerite miinimumpalga läbirääkimistesse.

OECD raport rõhutab, et Eesti on seni edukalt kasutanud üldise soodsa makromajandusliku keskkonna loomist. Suuremat tähelepanu leidis Eesti maksusüsteem. Üldiselt leiti, et Eesti maksusüsteem, mis ühendab suhteliselt madalat üksikisiku ja ettevõtte tulumaksumäära laiapõhjalise tarbimise maksustamisega, on toiminud küllalt hästi.

Raporti koostajad leiavad, et tuleviku investeerimisotsuste tegemise seisukohalt võib Eesti kõrge tööjõu maksustamise määr olla suurem takistus, kui seda oleks väikene ühtlane ettevõtte tulumaks. Tervikuna soovitavad raporti kirjutajad leebel toonil kaaluda, kas poleks otstarbekas rakendada ühtset madalat ettevõtte tulumaksu. Sellega saaks siis dividendide maksustamise taset vähendada ja luua võimalusi vähendada tööjõu maksustamist.

Tagasi üles
Back