Financial Times kirjutas Suurbritannia peaminister David Cameronile Euroopa-teemalise kõne, mida britid peaministrilt juba pikemat aega ootavad
Suure Kõne kavand David Cameronile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui Briti kodanikud kalduvad kahtlema igas sõnas, mida ma öelda kavatsen, ei pane ma seda neile pahaks. Euroopa asjus pole poliitikud just ausad olnud. Neljakümne aasta eest ütlesime me, et liitume lihtsa majandusühendusega. 1980ndatel ühisturgu ehitades ei hoiatanud me rahvast ELi seaduste tulva eest, mis puudutavad täna pea tervet meie elu. Lubatud on referendumeid, lubaduseks on nood ka jäänud.
Kuid tõde ei saa eitada: euroala kavandab eelarve- ja pangandusliitu. Kui lisada sellele ka poliitiline integratsioon, ilma milleta asi ei toimiks, on tulemuseks miski, mis näeb välja nagu riik. Nagu ütleb mu rahandusminister [George Osborne], on siin motivatsiooniks euro «halastamatu loogika»: rahandusliit nõuab laiemapõhjalist majandusliitu.
Samas on mitmed ELi liikmed nagunii juba pikemat aega oodanud võimalust rahvusriigist loobuda. Nende jaoks tähendab see pidevat sõda ja majanduslikku kaost. Meie peame oma suveräänsust kalliks, kuna sõltumatus on meile kasuks tulnud, see on toiminud. Kõige selgemat keelt riikide hoiakust ELi suhtes kõneleb nende ajalooline omariikluse kogemus. Me ei saa panna Saksamaad või Belgiat tahtma seda, mida tahame meie. Ega vastupidi.
Mõned näevad seda kõike kui põhjust lahkuda EList või vähendada meie rolli selles. Nad haistavad oma võimalust. Euroala intergeerumine võib eeldada lepingut. Me võiksime kaubelda koju tagasi oma volitused, näiteks tööseaduste, põllumajanduse ja palju muu vallas. Vastutasuks laseksime me teistel taotleda «üha lähedasemat liitu». Siis toimuks referendum, mis annaks valida: kas jääda noil tingimustel ELi liikmeks või lahkuda. Pähklikoores oleks nägemus «repatrieerimine [volituste kojutoomine] ja referendum». See on väga meelitav ja peibutav lähenemine meile, kes me soovime vähem sekkuvat ja demokraatlikkumat Euroopa Liitu. Aga see on miraaž.
Väljavaated, et me saavutame sellise repatrieerimise, nagu mitmed euroskeptikud nõuavad, on kasinad. Nad ei taha midagi vähemat kui takistamatut ligipääsu siseturule ilma reeglite koormata, mida kannavad teised. Selline mudel puudub, isegi nende poolt ülistatud Šveitsis. Šveitslased toetavad isikute vaba liikumist. Nad on kohaldanud mitmed oma reeglid ELi omadega. Nad kuuluvad Schengeni alasse. Isegi nende frank on mitteametlikult euro kursiga seotud. Euroskeptikud ütlevad, et see on lüüasaamise mentaliteet, kui me repatrieerimist isegi ei ürita. Aga veel hullem oleks kruttida üles absurdseid lootusi. Ma ei kavatse raisata diplomatilist kapitali, mis on niigi alati piiratud.
Ümberkauplemine ohustab ka siseturgu, mis on ELi jaoks jätkuvalt ülioluline. Mida rohkem volitusi me repatrieerida üritame, seda rohkem hakkavad ka teised riigid turureeglite suhtes erandeid taotlema. Seepärast ei ole söakaimad Briti läbirääkimis-ideed isegi meie sõpradele vastuvõetavad. Nad tahavad, et me ELi edasi jääksime, sest me toetame siseturgu. Nad ei tee meile järeleandmisi küsimustes, mis seda turgu killustaksid.
Kontrastiks esimesele on teine «R» põhimõtteliselt õige. Ometigi oleks pentsik praegu referendumit lubada või seda välistada. Euroopa muteerub niivõrd kiiresti, et me ei tea isegi seda, milline ta aasta pärast välja nägema hakkab. Me ei tea, millal ta settib paika sellisel määral, et me saame mõistlikult otsustada, kas me tahame olla «sees» või «väljas». Olgem brutaalselt ausad: me ei tea isegi, kas euro praegusel kujul ellu jääb. Ning lisaks sellele kõigele tuleb tõdeda, et kui me kuulutame välja referendumi – ütleme, järgmise parlamendi kespaigas – siis tõmbame me endile kaela aastaid kestva ebakindluse, ning seda ajal, mil ärikindlus niigi kõigub.
Mu plaan pole dramaatiline, kuid see-eest mõistlik. Britannia eesmärk ei ole volituste repatrieerimine, vaid oma mõju säilitamine muutuvas Euroopas. ELi ähvardab euroala ülemvõim. Asi võib minna niikaugele, et need 17 liiget hakkavad võtma vastu seadusi, millele teised pelgalt kummitemplit alla lajatavad. See on kahekordselt ohtlik, kuna euroala on oma vaadetelt vähem liberaalne – ja vähem britilik – kui EL. Kui tulevad läbirääkimised leppe üle, võitleme me oma mõju säilimise nimel, näiteks nende kaitsemehhanismide nimel, mille rahandusministeerium hiljuti välja kauples. Meie nägemus on, et Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu etendaksid jõulisemat rolli kogu 27-liikmelise turu haldamisel. Aeg näitab, millal need läbirääkimised tulevad, kui edukaks nad osutuvad – ning tulenevalt sellest saab otsustada, millal teha referendum ning millise tulemuse nimel hakkab pingutama valitsus. Konkreetsemaid otsuseid tuleb mul praegu teha vaid poliitiliste survete tõttu. Ma ei kavatse ajada välispoliitikat lihtsalt ilusama elu mimel.
Mu strateegia langeb leiboristide löögi alla, aga nagu kõigile teistele, jääb mullegi arusaamatuks, mida nad Euroopast arvavad. Samuti ei istu mu seisukohad mitmetele konservatiividele, aga liidrina pean ma mõnikord ka omadele vastanduma. Lubage mul siis neile vastanduda.
Ma alustasin oma kõnet sõnadega, et Euroopa projektiga liitunud poliitikud pole alati olnud otsekohesed. Kuid siiski on nad kui taevaliku tõe kuulutajad – mõnede euroskeptikutega kõrvutades, kes unistavad Britanniast kui piiranguteta globaalkeskusest, kuid valmistuvad immigratsiooni piiramiseks, mida EList väljumine võimaldaks. Nad tahavad ahvida Hongkongi ja Singapuri, kuid ei ole iial mõelnud, kas avalikkus niivõrd minimalistlikku vaitsust üldse toetaks. Nad tahavad tihedamat koostööd [Briti] Rahvaste Ühenduse ja Ameerikaga, tunnistamata tõsiasja, et nood riigid soovivad näha meid mitte üksnes ELi liikmena, vaid selle kandva jõuna. Nad nõuavad minult referendumit, võitmaks hääli Suurbritannia Iseseisvusparteilt – otsekui oleks riigimehe ülesanne valimisvankreid vedada. Ja nad ei ole võimelised ELi tulu-kulu analüüsiks. Nad rõhutavad vaid kulusid. Nad on teinud euroskeptitsismist kõige ebatoorilikuma asja üldse: ideoloogia.
Nad naeravad mu plaani välja kui «ootame ja vaatame» variandi. Kuid ma ei karda seda silti. Välispoliitikas on Suurbritannia alati katsunud olla kaalutlev ja kaine peaga. Me seisame oma huvide eest, mitte totaalse suveräänsuse Utoopiate või Euroopa ettemääratuse eest. Just niiviisi suutsime me hoiduda eurost, jäädes ikkagi ELi liikmeks.
Kannatlik pragmatism on üks üdini britipärane asi. Ja eelseisvatel aastatel olen ma valmis oma parteile väsimatult rõhutama, et see on ühtlasi üks üdini konservatiivne asi.»
Copyright The Financial Times Limited 2013