Energeetiliselt pöördeline 2012

FOTO: SCANPIX

2012. aasta tõi energiamajandusse mitu suurt muudatust, mis mõjutavad meie elu veel pikka aega: elektribörs laienes kõikidesse Balti riikidesse, parlament seadustas Eesti Gaasi põhivõrgu sundmüügi ning Ignalina ehk Visaginase tuumajaama ehitus leidis kuulsusetu lõpu.

Loetellu võiks lisada ka umbusaldushääletuse riigikogus, kus Reformierakonna ja IRLi koalitsioon kaitses edukalt uue põlevkivijaama ehitusotsust. Aga ka Euroopa Komisjoni jätkuvad ponnistused ülemaailmse kliimaleppe sõlmimiseks aastast 2020.

1 Ilus detail nimekirja lõpus, Eesti Energia uues õlitehases toodetud liitrine pudel põlevkiviõli, mida firma pressiteenistus usinalt esitles. Enefit 280 tehnoloogiaga õlitehase 158-liitrine ehk barreliline proovipartii on kahtlemata lõppeva energeetika-aasta üks tähtsamaid sündmusi. Nagu ka Eesti Energia konkurendi Viru Keemia Grupi teise uue õlitehase nurgakivipanek. Nii Eesti riik (kahe aastaga 350 miljonit eurot) kui ka VKG erakapital panustab praegu suurelt oma õlitööstusse, mille tipuks peaks olema rafineerimistehas, mis toodab automootorikõlblikku diislikütust.

Nii keskkonnaalased kui ka ärilised riskid on selles ettevõtmises suured. Seetõttu teebki üsna murelikuks vahetult enne jõulupühi avalikustatud ­uudis, et Eesti Energia juhatuse liige Harri Mikk lahkub ametist. Mikk oli Eesti oma diislikütuse tootmise idee mootor, aga ka kahe ambitsioonika välisprojekti, Jordaania ja USA Utah’ põlevkiviõlitootmise eestvedaja. Neid ridu kirjutades polnud Miku lahkumise tegelikest põhjustest teada suurt midagi. Suur äriettevõte toimib edukalt ka ühe inimeseta, kuid vastuolud ja probleemid on riskantse valdkonna arendamisel siiski väga suured.

2 Nii raud kui ka inimesed väsivad ükskord. Narva Elektrijaamade poole sajandi vanuste plokkide asendamiseks mõeldud uue elektrijaama ehitus tõi umbusaldusavalduse majandusminister Juhan Partsile. Kuigi valitsus ja Eesti Energia langetasid investeerimisotsuse juba mullu varasuvel, suutis osav spinnimeister selle aasta sügisel tekitada ühe telesaate abil paljudes inimestes tunde, et uus jaam on rahva raha raiskamine. Riigikogus hääletas 18. oktoobril Partsi umbusaldamise poolt 44 ja vastu 50 saadikut. Parts jäi ministriametisse, aga tunnistas riigikogu ees, et on väsinud ja tahaks loobuda.

Partsi loobumismõtteid võib mõista, sest materjalid uue põlevkivijaama ründamiseks lekkisid ilmselt Eesti Energia nõukogust. Kuidas valitseda riigi kõige väärtuslikumat firmat, kui selle nõukogu pole usaldusväärne?

Praegu teada olevate andmete põhjal pääseb uues jaamas toodetud elekter börsile ja kogu investeering teenib aastatega riigikassale ilusa kasumi. Eesti riik toetab uue jaama ehitust CO2 kvoodiga, mille kogus on sedavõrd suur, et sellest piisab kodumaise tarbimise katteks kaheks aastaks. Peale selle püsib CO2 kvoodi hind hoolimata Euroopa Komisjoni jõupingutustest ilmselt madalal tasemel. Seega saab uus jaam börsile edukalt elektrit toota. Aga kuidas veenda inimesi, kes ei tahagi argumente kuulda ja on liitunud ususektiga, mille mantraks on, et põlevkivist ei tohi elektrit toota? Ja kui taolisi on koguni 44 meie parlamendis? Pole ime, et inimesed väsivad ja tahavad teha midagi muud.

3 Aga tuhanded pensionärid, kes seisid detsembri algul Eesti Energia Mustamäe ja Lasnamäe kontoreis tunde järjekorras, et sõlmida elektriostuleping, ei väsinud. Nad uskusid mehehäälega kana ja pärlitega hamstriprouat. 12 punkti energiamonopoli reklaamibüroole!

Kui «sabatanud» oleks valinud mõne teise firma, oleks nad ehk aastas võitnud euro või kaks. Aga teised firmad, mis pakkusid mõne sajandiksendi võrra odavamat hinda, neid niikuinii ei tahtnud, sest pensionäridel pole kodus internetti või ei usalda nad seda piisavalt.

Eesti Energia kaotab uuest aastast monopoolse õiguse müüa elektrit kodudele ja väiksematele firmadele. Romantiliselt võib seda nimetada ka elektrituru avanemiseks ehk vabanemiseks. Kuid millest? Lõviosa siin tarbitavast elektrist toodetakse ka tuleval aastal põlevkivist Narva Elektrijaamades ja enamiku tarbijate elektrimüüja on Eesti Energia.

Suurim muutus on elektrienergia kallinemine. Kui hinnata viimaste pakkumuste järgi, maksavad kodumajapidamised senise umbes 3,1 sendi eest kilovatt-tunni eest tuleval aastal viis senti. Jah, loomulikult on see üks osake kogu elektriarvest, aga ikkagi toob uus aasta elektriarve umbes 30-protsendise suurenemise. Vastu saame teadmise, et oleme vabad: võime osta, kellelt hing ihkab. Kui ikka ihkab …

Kuigi elektrilepingu sõlmis vabaturul erakordselt suur protsent elektritarbijaid, oli nende hulk, kes vahetasid oma elektrimüüjat, ootuspäraselt madal – 11 protsenti. Ilmselt see jääbki nii, sest enamik tarbijaid on uskumatult lojaalsed oma teenusepakkujale. Seda näitab kasvõi mobiiliäri, kus otsib pidevalt paremaid pakkumisi väike seltskond. Lojaalne klient ­aina maksab, sest talle on tähtis, et telefon toimib. Kuigi elektrituru korraldamise praktilise külje osas on veel palju märkusi, siis üldiselt peaks kõik toimima. Lõppude lõpuks on peamine küsimus: kellele helistada, kui elekter ära läheb?

Muide, hoolimata massiivsest teavituskampaaniast ei tea paljud sellele küsimusele vastust.

4 Lätlaste Elektrumi reklaamlause kutsub vahetama oma praegune elekter parema vastu. Lätis nad end reklaamima ei pea, sest sealne kodumajapidamiste elektrimüük läheb vabaks alles tuleval aastal. Oma elektribörsi vaimustuses ongi suurema tähelepanuta jäänud, et uuel aastal peaks Nord Pool toimima kõikides Balti riikides. Lätlased viisid oma väikefirmad vabaturule isegi paar kuud meist varem, selle aasta novembrist. Sealsed kodumajapidamised peaks Latv­energo sundostukohustusest vabanema tuleval aastal. Kui elektriturg kõikides riikides toimima hakkab, jäävad veel riikidevahelised pudelikaelad ehk ülekandeliinid, mis on suures osas reserveeritud Vene elektrile. Viimane on ka Balti tarbimises suur tegija. Umbes kolmandik Balti riikides tarbitud elektrist tuleb Venemaalt. Nii polegi imestada, et idanaabri suure mõju pärast muretsevad poliitikud tahaks ehitada oma jaamu.

5 Lõppeval aastal jooksis liiva minister Partsi ennastohverdav püüe muuta Eesti rohelise elektri toetusskeemi. Ennastohverdav, sest Parts loobus toetuse kärpest, lubas uusi soodustusi ja nõustus ka Narva Elektrijaamade toetuse kaotamisega – peaasi, et toetusskeem läheks sõltuvusse börsihinnast. Kuid seadust ei sündinud ja arutelu algab otsast. Kuni pole uut seadust, toimib vana, mis sündis 2007. aasta talvel, mil kõik parteid vajasid annetust valimiskampaania jaoks ning helde toetusskeemi poolt hääletasid.

6 Paljuski on see ­Euroopa kliimapoliitika tagajärg, et uusi elektrijaamu ei ehitata enam riiklike subsiidiumiteta. Äriline ebakindlus on ilmselt ka peamine põhjus Ignalina tuumajaama ehitamise ebaõnnestumisel. Et projekt on surnud, sai selgeks, kui Eesti ja Läti ei liitunud kontsessioonilepinguga, mille Leedu sõlmis kevadel Jaapani-USA kontserni Hitachiga. Eesti ja Läti soovisid, et Leedu tagaks projekti tasuvuse. Kuna lubadust ei tulnud, jäi asi soiku. Nii panigi Leedu rahvahääletus ebaselguse perioodile krooni. Avalikkuse nõusolekuta tuumaenergiat arendada pole võimalik.

Tuumaenergia investeeringute määramatuse kahetsusväärne näide on Soome Olkiluoto kolmas reaktor, mis pidi valmima 2009 ja maksma 3,3 miljardit eurot. Nüüd annavad prantslased Arevast lootust, et valmib 2014 ja maksab ainult 8,5 miljardit!

Fukushima katastroof on pidurdanud tuumaprojekte kogu maailmas, aga pole neid peatanud. Kuna Balti riigid pole suutnud leida lahendust, siis saab ­aina reaalsemaks maailma ühe edukama tuumareaktorite ehitaja Rosatomi rajatav jaam Kali­ningradi oblastisse. Kui me ise ei tee, siis teevad venelased.

7 Poola võib teatada veel sel aastal, et tegi teoks frakkimise ehk tootis esimesed kuupmeetrid kildagaasi, milles analüütikud näevad suurte muutuste algust energiamajanduses. Eesti on ­ootusärev – riigifirmad Elering ja Tallinna Sadam valmistavad ette LNG terminali rajamist ning parlament seadustas Eesti Gaasi kohustuse müüa põhivõrk.

Gaas on tagasi Eesti energia­majanduse tantsukaardil. Tähelepanuväärne on ka väetisetehase Nitroferdi töö taastamine. Tehase gaasivajadus on tuleval aastal umbes kolmandik Eestis tarbitavast maagaasist. Kui on tarbijaid, on ka müüjaid. Nii teatab Eesti Energia uuel aastal, et hakkab maagaasi müüma Balti riikides. Gaasi puhul on vaja ka meeles pidada, et Venemaa alustas 16 miljardi eurost South Streami gaasitoru ehitust läbi Musta mere ja Eesti valitsus ütles veel kord ei Nord Streami asukoha uuringutele meie vetes.

Kas Eesti Gaas müüb põhivõrgu vabatahtlikult riigikogu seatud tähtajaks, selgub pisut enam kui aasta pärast. Kui see juhtub rahumeelselt ning Euroopa Liidu uues eelarves jätkub raha gaasiterminalile ja Eesti-Soome torujuhtmele, võiks siinmail palju muutuda.

8 Ja lõpetuseks: braavo, härra Rahu! Kristjan Rahu viis tänavu lõpule suurejoonelise energiakontserni ülevõtmise Dalkia käest. Tallinna Elektrijaam läks tema kontrolli alla mullu  ja tänavu ostis ta prantslastelt välja Tallinna Kütte ja Erakütte. Rahu on suutnud pankadelt välja rääkida umbes 170 miljoni euro suuruse tehingu rahastamise ja tema kontrolli all on Tallinna ja veel enam kui poole tosina Eesti linna kaugküte.

Tagasi üles