Energeetikast turu ja poliitika risttules

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Energia tuumaprojektide juht Andres Tropp.
Eesti Energia tuumaprojektide juht Andres Tropp. Foto: Liis Treimann

Eesti on liiga väike tagamaks ise enda energiajulgeolekut, kuid oma tootmise arendamisest ei pääse me kuhugi, kirjutabEesti Energia tuumaenergeetika osakonna juhataja Andres Tropp.


Sooviks siinjuures esmalt kiita Euroopa Komisjoni energiavolinikku Andris Piebalgsi tema küsitleva ja kahtlustava suhtumise eest tuumaenergia projektidesse. Liiga palju on Eesti meedias olnud liikvel optimismist pakatavaid tõdemusi, mille kohaselt on Eesti oma tuumajaama projekti õnnestumine vaid pelgalt kättevõtmise asi.

Tegelikult on tuumaprojekti (ja mitte ainult Eesti oma) õnnestumiseks vajalik suure hulga asjaolude õnnelikku kokkusattumist. Need asjaolud puudutavad nii poliitilisi, majanduslikke, ühiskondlikke, tehnoloogilisi jms. aspekte, kusjuures väga raske on mõnda neist teiste kõrval eelistada või esile upitada. Samas ei ole kõik mitte päris nii lihtne, kui Postimehes 13. aprillil energiavolinikuga avaldatud intervjuu põhjal arvata võiks. Põhja- ja Baltimaad, rääkimata Euroopa Liidust või Euroopast tervikuna ei ole kaugeltki nii ühetaolised, mis võimaldaksid neil keskenduda üksnes kõige ratsionaalsemate lahenduste elluviimisele. Sellele viitab ka pidev jutt energiajulgeoleku kindlustamise vajadusest, mis perfektselt toimivas maailmas ei omaks ju mingit sisu.

Energiavoliniku poolt avaldatud arvamuse kohaselt ei peaks uute tootmisvõimsuste rajamisel lähtuma mitte niivõrd poliitilistest seisukohtadest, kuivõrd turu «nähtamatust käest». Turujõud peaksid ise valima kas oma võimaluse saavad süsi või biomass, kohapealne tootmine või ühendused. Selle eelduseks oleks vaja vaid hästi toimivat Põhja- ja Baltimaade elektriturgu. Esmapilgul tundub avaldatud seisukoht lihtne ja koheselt elluviidav. Paraku ei lähtu energiavaldkonna arengud mitte üksnes turujõududest. Suur ja otsustav sõna on öelda poliitikal ja seda mitte ainult rahvuslikul tasandil. Tänane EL'i kliima- ja energiapoliitika ei jäta turuosalistele erilisi valikuid. Selge suund on võetud CO2 emissioonide vähendamisele ja turuosalised peavad sellega arvestama. Kliimapoliitika ei ole siiski otseseks takistuseks ühisturu arendamisel. Probleemiks on kujundatava turu piiride hägusus, sest nimetatud poliitika ei käsitle kuidagi kolmandatest riikidest (peamiselt Venemaa) pärineva importelektri kohtlemist hoolimata sellest kas viimane vastab EL'i kliimapoliitika põhimõtetele või mitte. Just see asjaolu on suurimaks takistuseks Balti (ja hilisemalt Põhja-Balti) ühise elektrituru loomisel. Eeldada nagu suudaksid Vene elektrist lähitulevikus üha suuremasse sõltuvusse langevad Läti ja Leedu jõuda kokkuleppele Eestiga Vene elektri Balti turule lubamise tingimuste kehtestamise osas, mis tagaksid turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused, tundub mõnevõrra optimistlik. Nii jääbki üle vaid tõdeda, et EL'i kliima- ja energiapoliitika on küll seadnud ambitsioonikad eesmärgid, kuid pole suutnud turgu selgelt piiritleda ega võrdseid konkurentsitingimusi tagada. Niivõrd kapitaliintensiivses ärivaldkonnas kui seda on energeetika tähendab see aga väga suurte riskide esile kerkimist.

Poliitiliste reaalsuste eiramine torkab energiavoliniku jutus silma ka Soome uute tuumaprojektide võimaluste hindamisel. Allakirjutanu toetaks küll igati põhimõtet, et elektrijaamade rajamine peaks põhinema eelkõige äriotsustel, kuid tuumajaamade rajamisel ei saa kuidagi mööda vaadata ka Soome poliitikute tõekspidamistest. Soome tuumaprojektide tulevikuperspektiivide hindamisel saame me täna lähtuda ennekõike Soome majandusministri tõdemusest, mille kohaselt piisab lähiaastatel ka ühe uue reaktori ehitamisest Soome. Niisiis, rääkida praegu kolmest erinevast projektist kuhu investorid sh. ka Eesti Energia, võiks enda raha Soomes majandusliku otstarbekuse kriteeriumist lähtudes paigutada, pole põhjust. Erilist põhjust pole loota ka sellele, et üksnes turujõud saaksid tulevikus otsustama kas elekter jõuab Eesti tarbijate kodudesse mõnest Eesti elektrijaamast või näiteks läbi elektriühenduse Soome lahe põhjakaldalt. Vaid mõned kuud tagasi tegi Soome majandusminister Mauri Pekkarinen avalduse, mille kohaselt ei ehitata uusi tuumajaamu Soome elektrienergia „püsiva ekspordi" eesmärgil. Mida iganes Soome minister sellega ka ei mõelnud optimismi turujõudude võimekusse meie homseid probleeme lahendada see küll ei süstinud.

Mida Eesti siis selles olukorras tegema peaks? Igal juhul tuleb nõustuda energiavoliniku tõdemusega, et Eesti on liiga väike tagamaks ise enda energiajulgeolekut. Seepärast tuleb vähemasti üritada saavutada kokkulepet enda Balti naabritega kolmandatest riikidest imporditavale elektrile kohaldatavate tingimuste osas. Alternatiivi ei ole ka ühise elektrituru loomisele. Kahelda tuleks aga selle turu võimekuses lahendada kõik Eesti tarnekindluse probleemid. Oma tootmise arendamisest ei pääse me kuhugi. Uute tootmisvõimsuste rajamise alased investeerimisotsused peaksid lähtuma küll eelkõige majandusliku äratasuvuse põhimõttest, kuid antud hetkel ei peaks me kindlasti kapselduma üksnes ühe või teise regionaalse projekti külge, mis hetkel kõige tulutoovamad näivad. EL'i kliima- ja energiapoliitika eesmärgid viitavad täna selgelt CO2-vaba elektritootmise arendamise vajadusele. See, kas Eestisse kunagi tuumajaam ehitatakse selgub alles aastate pärast. Selleks aga, et selle võimaluse üle tõsiselt arutada tuleks Eesti õigusruumi hakata ettevalmistama juba täna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles