Brüsselis on valminud plaan ühisraha tuleviku kindlustamiseks: euroala omandab järk-järgult riikliku valitsuse volitused ühise rahandusministeeriumiga ning õigusega makse koguda ja ühistagatisega võlakirju väljastada.
Barroso esitas euro päästmise kava
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plaaniga, millelt Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso eile katte eemaldas, tahetakse tekitada embrüonaalne euroala eelarve praktiliselt kohe. Järgmise 18 kuuga tuleks luua fond, mis pakuks raskustes riikidele majanduse remontimise stiimuleid.
Nagu 51-leheküljelisest visandist nähtub, sirguks nimetatud fondist täisväärtuslik riigikassa. Algatuseks saaksid sealt raha vaid euroala riigid, mis sõlmivad Brüsseliga lepingud, lubades teostada teatud reforme – protsess meenutaks praegusi Kreeka, Iiri ja Portugali abipakette.
Samas peaksid lepingud sõlmima kõik euroala riigid, mis praegu ELi eelarvereegleid rikuvad, mitte üksnes «paketiriigid».
Barroso sõnutsi on euroala võimu tsentraliseerimine vajalik selleks, et kindlustada ühisraha ellujäämine.
President hoiatas riikide liidreid, et nood riskivad turupaanika tekitamisega, kui ei näita üles suuremat indu rahaliidu valitsusvormi muutmiseks.
«Meil tuleb adresseerida seda usalduskriisi, näidates, et me oleme valmis edasi liikuma ning tugevdama koostööd ja integratsiooni,» ütles Barroso.
«Mind teeb murelikuks, et praegu ei tunneta kõik valitsused olukorra pakilisust sellisel moel, nagu mõned kuud tagasi.»
Parasjagu liiguvad ELi bütsantslikus seadusloomeprotsessis mitmed lühemaajalised ettepanekud, peamiselt «pangandusliidu» osas. Valitsused jagelevad euroala pankade ainujärelevalve idee ümber; Barroso lubab käia varsti välja kauaoodatud ettepaneku ühise pankade päästmise ja kinnipaneku süsteemi kohta.
Pangandusliidu kolmanda alustala ehk euroala-ülese hoiuste tagamise skeemi kohta polnud plaanis ühtegi täpsustust.
Dokument utsitab vaid liikmesriike omaenda skeeme paika panema ega maini sisuliselt sõnagagi euroala-ülest deposiidikindlustust, mis paljude analüütikute hinnangul on vajalik välistamaks pangapaanikat perifeerias.
Barroso kinnitas, et ei ole nimetatud ideed hüljanud, kuid see on vastuoluline Saksamaal, kus nii poliitikud kui pankurid haistavad kavatsust panna Saksa maksumaksjad toetama Hispaania ja Prantsuse problemaatilisi panku.
Küll aga on kava vägagi ambitsionikas eelarve- ja majandusliidu loomise osas – ametnikud tunnistavad, et kriisijärgsed reformid on takerdunud ELi lepete taha.
Keskmises perspektiivis – mida Barroso defineeris kui 18 kuu kuni viie aasta pikkust perioodi – saab Brüssel etapiviisiliselt volitused vetostada meetmeid või nõuda parandusi riikide eelarvetes, samuti koguda ise euroala eelarve tarvis raha, kehtestades makse või müües võlakirju.
Ühiselt garanteeritud eurovõlakirjad tuleksid kasutusele sammhaaval, alustades 1- või 2-aastaste tähtaegadega.
Kuid isegi selleks oleks vaja muuta ELi leppeid, tunnistatakse ka kavas. Barroso on väitnud, et lepete muutmise protsess peaks käivituma pärast järgmisi Euroopa Parlamendi valimisi (mis toimuvad aastal 2014).
Kavandis mainitakse ka poliitilisi reforme, mis tagaksid selle, et võimsamate volitustega Brüssel oleks Euroopa valijate ees rohkem vastutav. Kuid kõik on väga üldsõnaline: peamiselt räägitakse vajadusest anda Euroopa Parlamendile – ainsale otsevalitud ELi institutsioonile – rohkem meelevalda teiste Brüsseli asutuste üle.
Copyright The Financial Times Limited 2012p