Tööd jagub, töötajaid napib, palk ei meelita

Silver Põrk sai tööharjutusel olla vaid päeva, kui Rannu juustutööstus ta pikemata tööpraktikale võttis. Nüüd on mees olnud juba kuu aega täieõiguslik juustutööline. Foto: Andres Haabu

Valitseb arusaam, et töötajate nappuses ettevõtjad Eesti maapiirkondades peavad hakkama mõtlema, kuidas eestlasi Soomest tagasi osta.

Kui Viljandi töötukassa juht Merit Laan teatas paar nädalat tagasi töötukassa seminaril, et Viljandimaal on töötus likvideeritud, sai ta aplausi osaliseks. Kui Laan lisas, et puudus on hoopis tööjõust, noogutas vähemalt pool saali kuulajaist temaga kaasa.

Viljandimaal oli eelmise kuu seisuga 3,8 protsenti töötuid tööealistest, sama vähe oli neid ka Tartumaal ning alla viie protsendi veel Lääne- ja Jõgevamaal. Ainult Ida-Viru- ja Valgamaal oli töötuse protsent veel üle kümne ja Eesti keskmine 5,8 protsenti.

Samas äsja avaldatud viimase kvartali keskmised palgad jutustavad sellest, et kõige madalamad palgad on peaaegu töötuvabal Jõgeva- ja Viljandimaal.

Töötukassa inimesed tõdevad, et need, kes praegu töötuna arvel, on juba raskemad juhtumid, keda on keerulisem uuesti tööle saada. Laan oli veendunud, et Viljandis on töötukassa arvelt maas ka need, kes nn mustalt töötavad. Igal juhul järeldab ta seda sellest, kui pikaajalisi töötuid tööharjutusele suunatakse – see on üks viimastest moodustest, kuidas pikalt kodus olnuid ja tööl käimise harjumuse kaotanuid uuesti igal hommikul tööle minema ning midagigi tegema harjutada -, siis justkui imeväel võtab osa end töötukassast arvelt maha. Sama kogemus on teisteski töötukassades.

Tööharjutusteks on igasuguseid tubaseid töid, sealhulgas paberist lillekeste lõikamine, aga näiteks Viljandis on üritatud leida tööharjutuseks ka tootmisettevõtteid. Kui hästi läheb, võib mõne tööharjutusest saada tööpraktika ning edasi isegi päristöö.

«Üldse ei ole lihtne töölisi leida,» tõdes ka Põltsamaal tegutseva metallifirma Romec Metal juht Aivo Saar. «Paar aastat tagasi oli natuke rahulikum, aga nüüd on juba tööd palju ja inimesi vähe. Otsime neid, kellel on õige suhtumine töötegemisse, kusjuures ei pea olema väljaõppinud spetsialist – praegu oleks tööd pakkuda 4-6 inimesele,» rääkis Saar. «Meie töö on loominguline, sellest jääb jälg järele,» kiitis ta.

Ühe mehe on see Põltsamaa firma, roostevabade torustike ehitaja ja paigaldaja ka töötukassa kaudu leidnud.

Heade töötajate leidmise muudab 4600 elanikuga Põltsamaal keeruliseks seegi, et seal tuleb väiksematel konkureerida tööjõuturul suurte tegijtega nagu Põltsamaa Felix ja E-piim. «Meie juures käiakse tööle Tartust, Viljandist ja Jõgevalt,» loetles praegu veel paarikümne tööjatajaga Romec Metali juht Saar.

Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots kiitis Saart, kes ise kümmekond aastat tagasi Soomest tagasi tuli ning on oma ettevõtet järjest arendamas. «Masu ajal Põltsamaal suurt tagasilööki ei olnud, aga nüüd ütles hiljuti üks ettevõtja, et investeeringuid tuleb vähendada ja inimestele suuremat palka maksta,» rääkis Aiaots. Kui Jõgevamaal on Eesti madalaim, 613-eurone keskmine palk, siis Põltsamaal konkreetsemalt on see oluliselt kõrgem – 760 eurot.

Hoolimata mitmekesisest võimalusest vähemalt oskustööd leida, lahkub ka Põltsamaalt kümneid inimesi aastas välismaale tööle. «Ettevõtjad ütlevad, et muud ei jää üle, kui tuleb hakata soomlastelt oma inimesi üle ostma,» lausus linnapea. Hiljuti rääkis ta ühe Soomes töölkäijaga, kes ütles, et ei käiks enam Soome vahet, kui kodus 1000 eurot kuus võiks teenida.