Prantsuse president François Hollande ja Saksa kantsler Angela Merkel andsid oma parima, et ebaõnnestunud tippkohtumise kiiluvees head nägu teha. Katastroof see polnud, rõhutasid mõlemad.
Pariisi ja Berliini lõhe päevavalgel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Iga kord kulub otsustamiseks kaks tippkohtumist,» kommenteeris Hollande’i nurjunud eelarvekõnelusi, tsiteerides Luksemburgi peaministrit, kõige kauem ametis püsinud Euroopa valitsusjuhti Jean-Claude Junckerit, kes on oma ligi kahekümne võimuaasta jooksul kolm sellist maratoni üle elanud.
«Meil on vaja veidi kannatlikkust,» ütles Merkel nentides, et kõige hullem olnuks istuda koos terve nädalavahetus ning ikkagi läbi kukkuda.
Lisaks rõhutas Merkel, et nõusolek pidanuks igal juhul olema ühehäälne, mis tähendanuks, et kedagi ei tohtinuks isoleerida. Viidates ilmselgelt Briti peaministrile David Cameronile, kes ähvardas juba ette, et kulutused tuleb vähemalt külmutada – muidu tuleb veto.
Ka selles osas olid nad ühel meelel. «Häälteenamusega Euroopa eelarvet vastu võtta ei saa,» ütles Hollande. «Kui kõik 27 nõus ei ole, siis nõusolek puudub.»
Häda seisneb aga selles, et praktiliselt kõige ülejäänu ehk ELi rahade laialijagamise detailsete prioriteetide osas puudus Berliinil ja Pariisil tippkohtumisele tulles ühisosa. Brüsseli diplomaadid kardavad üha sügavama poliitilise lõhe kärisemist sotsialistist presidendi ja konservatiivist kantsleri vahele – nähes, kuidas Prantsusmaa flirdib Itaalia ja Hispaania kui alternatiivsete liitlastega ning üritab survestada Saksamaad solidaarsuse ja kasvu nimel rohkem raha välja käima.
Merkel seisab kaljukindlalt selle eest, et ELi kulutustele tuleb seada range ülempiir (olles pigem Cameroni-meelne), nihutades samal ajal fookust projektide suunas, mis edendavad töökohtade loomist ja konkurentsivõimet (sh uurimis- ja arendustegevust). Hollande tahab rohkem kasvu – kuid mitte üüratu põllumajanduseelarve arvelt, mis soosib Prantsusmaad.
«Madame Merkel kaitseb Saksamaa huve nii nagu mina kaitsen Prantsusmaa huve, ning me mõlemad seisame Euroopa huvide eest,» teatas Hollande diplomaatiliselt. Merkel kaitses Ühtekuuluvusfondi, millega toetatakse vaesemaid piirkondi – ka endist Ida-Saksamaad. Hollande loomulikult kaitses põllumajandust, kuid unistas ka kasvust ja ühtekuuluvusest.
«Ma räägin uuest kasvupoliitikast, aga seda ei tohiks rakendada ühise põllumajanduspoliitika arvelt,» selgitas Hollande. Ta ütles, et Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso eelarveettepanekus olid ühise põllumajanduspoliitika kulutused nominaalselt juba külmutatud ning et nüüd soovis Euroopa Ülemkogu president Herman Van Rompuy neid veelgi kärpida. Ning seda oli Hollande’i meelest juba liiast.
Prantsuse ametnikel oli ka üks teine mure: Merkel näis kalduvat pigem Cameroni (ja külmutamise) kui traditsioonilise liitlase Prantsusmaa (ja põllumajandustoetuste säilitamise) poole. Ning ühtlasi kippus kantsler toetama Poola peaministrit Donald Tuski viimase võitluses heldete ühtekuuluvus-summade eest.
Brüsselis sai igati ilmseks, et Berliin ja Pariis räägivad teineteisest mööda.
Mõned Euroopa diplomaadid usuvad aga, et Prantsuse-Saksa pinged on veelgi sügavamad. Nad kardavad, et kaks liidrit pole siiani saanud üle pärast Hollande’i võimuletulekut tekkinud usaldamatusest. Nad aduvad, et presidendi ilmne soov sepistada Itaalia ja Hispaaniaga uut Vahemere-partnerlust – vastukaaluks Merkeli kasinuspoliitikale – on viimast ärritanud.
Selge on see, et need kaks ei ole suutnud ületada oma poliitilisi erimeelsusi. On ju Hollande’i Sotsialistlik partei oma liini poolest lähedane opositsiooniliste Saksa sotsdemokraatidega: mõlemad parteid süüdistavad Merkelit liigses eelarvedistsipliini ( ja mitte kasvu) rõhutamises.
Kantslerile, kel seisavad septembris ees üldvalimised, on see vastukarva. Kasuks ei tule suhetele ka see, et Merkel toetas ülimalt avalikult oma poliitilist liitlast Nicolas Sarkozyd, kes maikuus siiski Hollande’ile alla pidi vanduma.
Berliinil on teinegi põhjus muretsemiseks. Nimelt: Hollande ei ole veel Euroopat endale prioriteediks seadnud ega oma ka selget strateegiat euroala kriisi lahendamiseks. Merkeli jaoks on see aga absoluutne prioriteet – ning eelarveasjade arutamine on vaid väike maanteemuhk.
Copyright The Financial Times Limited 2012