Tallinna uue raehoone projekteerimine on juba kuid seisnud, sest linnavalitsus pole nõus konkursi võitnud kuulsale Taani arhitektuuribüroole maksma miljonit eurot, mida esialgu lepingus lubati.
Tallinna linnavõim ei taha uue raekoja eest tasuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taani arhitekti Bjarke Ingelsi projektibüroo võitis Tallinna linnavalitsuse uue hoone ideekonkursi juba 2009. aasta suvel. Enam kui kolm aastat hiljem pole aga Tallinna Kultuurikatla kõrvale planeeritava maja projekt veel valmis.
Osaliselt seetõttu, et linnavalitsusel pole olnud kiiret ehitamisega. Hoone valmimist takistab ka tüli, mis puhkenud linnavalitsuse ja Bjarke Ingelsi vahel.
Nimelt nõuavad arhitektid oma töö eest miljon eurot lisaraha, mis suurendaks nende kogutasu 3,5 miljoni euroni. Linnavalitsus aga ei taha maksta, vaatamata sellele, et bürooga sõlmitud leping lubab neil teatud tingimustel rohkem raha küsida.
Teatud tingimuseks on siinkohal maja suuremaks paisumine. Büroo paberitest selgub, et kui alguses oli maja kasulikuks pinnaks planeeritud 29 000 ruutmeetrit, siis nüüdseks on arhitektid hoone paisutanud 35 752 ruutmeetri suuruseks.
Bjarke Ingels, kelle Otsustaja tabas USA idarannikult, sõnas, et ruutmeetreid tuli juurde linnavalitsuse nõudmiste tõttu.
Ingelsi selgitusel oli esialgu linnavalitsuse töötajatele mõeldud avatud kontorid, mis tähendab üht suurt laudade ja inimestega täidetud ruumi. Läbirääkimistel tekkis aga soov, et individuaalseid kontoreid oleks rohkem.
«Tellijal on alguses ikka abstraktne nägemus hoonest. Kui aga asi on juba paberil, muutuvad nõudmised selgemaks,» rääkis Ingels, lisades, et see on täiesti tavaline. Kuna igale inimesele on vaja oma tuba, peab seinu juurde tegema, mis tähendab, et ehitatav pind suureneb.
Ingelsi bürooga sõlmitud lepingu punktis 11.3 on kirjas, et kui ruutmeetreid tuleb juurde, võib firma rohkem raha küsida.
Ingelsi sõnul on lisaraha vajalik ka seetõttu, et tema büroo on vastutav nii arhitektuuri kui ka projekteerimise eest. Et viimasega firma ei tegele, tuleb teenus sisse osta partneritelt, kes peavad sarnaselt Ingelsi palgalistega ka ise rohkem tööd tegema.
Linnavalitsus on seadnud oma uuele majale maksumuse ülempiiri, 110,5 miljonit eurot. Ingelsi sõnul on nad esitanud linnavalitsusele mitu lahendust, kuidas sellelt maksumuselt saaks 4-5 protsenti kokku hoida. See tähendab üle 5 miljoni eurost võitu.
«Me küsime lisaks miljon eurot, mis pole isegi üks protsent projekti kogumaksumusest! Täiesti arusaamatu on, et oleme kinni jooksnud asjas, milles varem kokku leppisime ja mis on arhitektuuris täiesti tavaline praktika,» sõnas Ingels.
Ingels pole enam linnavalitsusele meelepärane partner. Arhitekt on teinud ettepaneku, et asja võiks võimalikult kõrgelseisvate ametnikega arutada, ent on saanud vaid ametlikus toonis vastuse, kus pakutakse välja lepingu lõpetamist või töö lõpuniviimist varem kokkulepitud 2,5 miljoni euro eest.
Ingelsile ei sobi kumbki ettepanek. «Kahju on, et mingit dialoogi ei toimu. Ja ma tõesti ei tea, miks!»
Oma viimases kirjas, mis adresseeritud linna haldusdirektorile Viljar Meistrile, pakub Ingels, et lepingu võiks ära lõpetada tingimusel, et tema büroo jääb endiselt vastutama arhitektuuri eest, aga projekteerijad ehk insenerid otsib linn uued.
«Bjarke Ingels Group tahab edaspidi olla Tallinna raekoja disainimisega seotud, et säilitada arhitektuuri terviklikkus, sest see on meie ja kliendi jaoks ülim eesmärk,» selgitati kirjas.
«Kirjale laekus sarnane monotoonne vastus,» kommenteeris Ingels.
Tallinna abilinnapea Taavi Aas vaidlust kommenteerida ei soovinud. Tallinna linnavalitsuse projektijuhi Helena Maide sõnul pole Ingelsi bürool alust lisatasu nõuda.
«Leping on sõlmitud lõpphinnapõhisena. Ingels on eelprojekti koostamise käigus kinnitanud, et hoone suurenemine ei mõjuta lepingumaksumust,» rääkis Maide.
Samuti ei ole linn tema sõnul esitanud nõuet hoone suurendamiseks, pigem vastupidi – on andnud järele oma põhitegevuseks vajaliku pinna osas. «Ideekonkursi tingimustes oli põhitegevuseks vajalik pind 27 159 ruutmeetrit, mis hiljem vähenes 25 696 ruutmeetrile,» selgitas Maide.
Fakt on aga see, et hoone maht on suurenenud, ent selle peamiseks põhjuseks tõi Maide asjaolu, et tehnoruumide pind on suurem, kui projekteerija oskas ette näha.
«Tehnoruumide kavandamine on BIGi professionaalne vastutus ning nende suurust saab projekteerija määrata juba projekteerimise algfaasis nn rusikareegli järgi,» ütles Maide.
Küsimusele, kas leping lubab taanlastel raha juurde küsida, jättis Maide otsese vastuse andmata.
Ent mis oleks siis linnavalitsuse lahendus olukorrale?
«Linn soovib jätkuvalt, et Ingelsi büroo täidaks endale lepinguga võetud kohustusi. Kui see pole võimalik, siis oleks parim võimalik lahendus see, et linnale jääks õigus hoonet sobival ajahetkel iseseisvalt edasi projekteerida. Linn on neid valmis nimetama ka autoritena.»
Eesti Arhitektide Liidu esimees Peeter Pere kinnitas, et tavaliselt püütakse lepingus reguleerida, et kui hoone suureneb näiteks viie protsendi võrra, siis hind ei kuulu ülevaatamisele, aga kui suureneb üle selle, vaadatakse tasu üle.
«Aga see ei tähenda automaatset hinna suurenemist. Pooled arutavad seda,» nentis Pere, lisades, et konkreetne lepingupunkt on väga tavaline, sest töö hulk kasvab koos ruutmeetritega. «Aga tasu tõstmine tuleb läbi arutada ja arhitektid peavad näitama põhjuseid,» toonitas spetsialist.
Pärimisele, millised võimalused on bürool ja linnal edasiminekuks, märkis Pere, et kui üks pool ütleb, et ei maksa, siis on võimalus leping täitmata jätta. «Kohtusse pöördumiseks peab töö juba valmis olema. Siis kui üks pool ütleb, et ei maksa, saab nõuda tasumist. Aga praegu pole töö tehtud, vaid töömaht suureneb,» märkis arhitekt.