Kõrge tööviljakuse retsept on imelihtne: töö teevad viljakaks inimesed ja nende ideed, mida võimendab kapital ning toidab haridus ja suhtlemine.
Miks on Eesti tööviljakus madal?
1. detsember 2012, 14:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrge tööviljakuse retsept on imelihtne: töö teevad viljakaks inimesed ja nende ideed, mida võimendab kapital ning toidab haridus ja suhtlemine.
Aalto ülikooli majandusprofessor Matti Pohjola on Soome tunnustatumaid tööviljakuse eksperte, kes on uurinud Soome majandust just sellest aspektist ning võib kinnitada: põhjanaabrite rikkaks saamise lugu on lugu tõusvast tööviljakusest.
«1930ndatel oli Eesti tööjõu tootlikkus Soome omast kõrgem,» tuletas majandusprofessor Pohjola alustuseks ajalugu meelde.
Soome hüpe
Tol ajal oli piisavaks erinevuseks juba Eesti viljakam pinnas. Soome majandus tegi kõige dramaatilisema kasvu läbi aga alles eelmise sajandi 60ndatel ja 70ndatel, kui õitsele lõi paberi- ja metallitööstus ning tööviljakus kasvas keskmiselt 4-5 protsenti aastas.
Pohjola sõnul oli Soome retsept lihtne: võtta üle parim tehnoloogia kõikjalt, kus võimalik. See eeldab avatust ning just seetõttu on turumajandus ja vaba maailm niivõrd viljakas, toonitas ta.
Pohjola kinnitusel saabki pea kogu riikidevahelist erinevust elukvaliteedis (SKT elaniku kohta) selgitada tööviljakuse abil (ehk siis SKT elaniku kohta, töötaja kohta või töötatud tunni kohta).
«Ei ole mingit seost elatusstandardi ja töötatud tundide arvu vahel,» selgitas Pohjola. Tõepoolest, tundides töötavad eestlased soomlastest enam. Ent eestimaalase tööviljakus oli eurostati andmetel möödunud aastal 10,8 eurot töötatud tunni kohta, soomlase oma aga 40 eurot.
Kolm allikat
Pohjola sõnul on tööviljakuse allikaid kolm: haridus, kapital ja tehnoloogia.
Neist esimene, haridus, selgitab tööviljakuse erinevusest 10–20 protsenti. Loogika on lihtne: haritud tööjõud on üldiselt produktiivsem kui väheharitud.
Sama lugu on kapitaliga: mida enam ja mida parematele masinatele töötajatel ligipääs on, seda suurem on üldjuhul ka toodang. Kapitalimahukus selgitab Pohjola sõnul ligi 20 protsenti tööviljakuse erinevusest riikide vahel.
Kõige kaalukam ja mitmetahulisem roll on aga tehnoloogial, mille tase määrab 50–70 protsenti riikidevahelisest erinevusest ning on ühiskonna rikkuse tegelik võti.
«Majandusteadlased peavad tehnoloogia all silmas kõiki teadmisi ja ideid, mida on vaja, et teha sisendist väljundit,» selgitas Pohjola. «Tehnoloogia on nagu toiduretsept, mida on vaja, et teha koostisainetest valmistoitu.»
Praktikas näeb nii tehnoloogilisi muutusi kui ka innovatsiooni uute toodete ja teenuste loomises või uusi viise vanade toodete ja teenuste valmistamiseks.
Riikide jaoks pole mitte ainult oluline ise tehnoloogiat, uusi retsepte välja mõelda, vaid parimaid lahendusi ka kiiresti omaks võtta. Ning veelgi laiemas plaanis on tööviljakuse hüppeliste muutuste taga olnud eelkõige nõndanimetatud üldkasutatavad tehnoloogiad nagu elekter ja tänapäeval IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia).
Soome tööviljakuse tõus on olnud väga tugevalt seotud sellega, kuidas tööstuses võeti põhilise allikana kasutusele elekter, hiljem tõi kasvu IKT ja Nokia, võttis Pohjola ajaloo kokku.
Nokia suur mõju
Samas toonitas professor, et korraga kasvabki üldjuhul väga kiiresti ainult väike osa majandusest.
«Nagu näiteks elektroonikasektor Soomes,» selgitas ta. «Oma tippaegadel moodustas see ligi kuus protsenti SKTst, Nokia neli protsenti. Tööhõives oli selle osa veelgi väiksem.» Samas just seal leidis aset ülikiire produktiivsuse kasv, mis hiljem «suubus» ülejäänud majandusse.
«Rohkem kui 90 protsenti inimestest töötab aladel, firmades, kus eriti midagi ei muutu,» selgitas Pohjola. «Minu enda töö pole siin ülikoolis viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutunud, ma ei panusta iga aastaga rohkem tööjõudu...»
Igal aastal natuke suurenev palk tuleneb Pohjola sõnul aga kogu Soome tööviljakuse tõusust, millest tema majanduse ja ümberjaotussüsteemi kaudu osa saab.
Ometi ei tähenda see, et ülejäänud inimesed, kes kiiresti kasvavatest sektoritest välja jäävad, ei võtaks tööviljakuse tõusust osa.
Pohjola tõi näiteks pitsarestorani.
«Ütleme, et alguses on kaks erinevat pitsakatet ja kaks maitseainet. Siis saame kaheksa erinevat pitsat. Kui meil on aga neli täidist ja viis maitseainet, saame juba 128. Ja kui me pakume juurde kojuveo võimalust, siis on meil juba kaks korda nii palju erinevaid pitsasid,» kirjeldas ta.
«Ei ole piire, kui palju võib innovatsioone olla,» rõhutas Pohjola. «Ideid ei genereerita ainult ülikoolides, innovatsiooniks piisab ka lihtsast ideest. Igaüks suudab seda.»
Pohjola sõnul on oluline aru saada, millal mõni lihtne idee võib tõepoolest tööviljakust tõsta. «Näiteks kohvitopsi kaas, mis sobib erineva suurusega kohvitopsidele,» tõi Pohjola lihtsa näite.
Uued ideed
«Vaja on uusi ideid,» ütles ta. «Alguses läheb üksikutel firmadel hästi.» Majanduse struktuuri muutumine võtab aega, rõhutab Pohjola – vähemalt põlvkonna jagu.
Väiksele riigile nagu Eesti on Pohjola sõnul aga kõige tähtsam avatus ja suhtlemine.
«See on globaalne maailm. Sa võid konkurentsieelise võita, aga ka sellest kiirelt ilma jääda. See on väga erinev maailm võrreldes sellega, mis oli paarkümmend aastat tagasi.»
Nii arvab Pohjola, et liidritele järele jõudmine on lihtne, kui siht on seatud: «Sellega Eesti praegu tegelebki. Näiteks kui ta saadab oma üliõpilased välismaale.»
Ideed on tähtsad, selgitab ta. «Tehnoloogiline areng toimub üsna suurtes kogukondades: kui olla üksi, ei saa ideid jagada. See on väikeste riikide suurim häda.»
Rääkides kapitalist ja investeeringutest, rõhutab Pohjola taas ideid ja inimesi.
«Sest inimesed on ideede allikaks, mitte masinad. Inimestesse tuleb investeerida. Kui tahta häid inimesi, siis tuleb neile maksta konkurentsivõimelist palka. Alati ei pea investeerima asjadesse.»