Erik Roose: Eesti Õhk

Erik Roose
, Postimehe peadirektor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe ärijuht Erik Roose
Postimehe ärijuht Erik Roose Foto: Peeter Langovits

Estonian Airil tuleb tegutseda põrkuvate huvirühmade risttules. Eesti elanikud ja omanikust riik tahavad vastandlikke asju – tihedaid lennuühendusi välismaaga, soodsaid hindu ja kasumit.

Estonian Airi viimasest aastaaruandest avanev pilt on rõõmutu. Kümnest aastast on tagumised seitse tootnud kõva kahjumit. Kusjuures kahjum on kasvanud mitmel aastal koos käibega! See oleks pidanud tegema ettevaatlikuks nüüd juba eelmise juhi strateegia suhtes, sest sama olukord jätkus.

Koos Kajaani või Jyväskülä reisijate lisandumisega ei suurenenud kasum, vaid kahjum. Vägisi on jäänud mulje, et iga uus klient tõi täiendavat miinust. Igal saneerijal tõuseks seda kuuldes juuksed püsti. Resümee – uus strateegia ei töötanud puhtmatemaatiliselt.

Võin eksida, kuid tundub, et see oli tegelikult ka ettearvutatav. Piletihinnad koos kütusekuludega näidanuks plaanis püsimist igapäevases tempos. Kui seda ka tehti, siis järeldustega viivitati arusaamatult kaua.

Ka turundustegevuse küündimatud vautšerikampaaniad võimendasid viga – sotsiaalmeediat kasutati üliodavate reiside müügiks. Kahjuks, sest sellega teeniti vaid miinust. Muide, kui poleks ka teenitud, siis viga oli ikkagi, sest ettevõte sisenes vabatahtlikult säästukompaniide ärimudelisse, kuid kulud jäid tavalisteks. Selleks ei pea olema lennundusasjatundja, et aru saada valitud taktika veast.

Kas kohalikul mikroturul tegutseval lendajal võiks olla kasvõi mõnigi eelis?

Minu hinnangul on vaid üks eelis – kliendibaasi tundmine. Sektori eripära ja turvanõuete tõttu on kompaniil reisijate kohta rohkem infot kui paljudel pankadel. Teatakse inimeste sugu, vanust, maksevõimet, reisimisharjumusi jpm. Sellise info otsas istudes karjuks Google vaimustusest.

Segmenteerimisvõimalused on piiramatud. Koos vastavate hinnamudelitega. Kõnelemata võimalusest luua kogu riiki hõlmav lennumiilide boonussüsteem, mis peaks olema automaatne ja miks mitte ka meie ID-kaardi rakendusel põhinev.

Kokkuvõttes – kui minister ütles, et kriis kompaniis saabus riskide realiseerumise tõttu, siis ettevõtte tegelikud majandusnäitajad läbi aastate kõnelevad täpselt vastupidist. Ei taha küll pahasti mõtelda, aga äkki teab minister seda kõike isegi, kuid igakordse Euroopa Komisjoni riigiabi loa saamiseks peab ta lolli mängima ja kasumiootusest bluffima.

Väike regionaalne reisijaid vedav lennufirma teenib kasumit ainult soosivate asjaolude kokkulangemisel – väga soodne üldine majanduskonjunktuur pluss odav kütusehind.
Arusaadavatel põhjustel ei kipu need tingimused korraga pikalt kestma. Paha ei teeks ka ahistavate kollektiiv- ja vanemuslepingute kaotamine.

Avaliku info alusel paistab ainus realistlik stsenaarium Eestile hädavajalike sihtkohtade määratlemine. Pakun lihtsalt näitena Brüssel, Helsingi, Stockholm ja Frankfurt/Kopenhaagen, millele tehakse riigihange koos personalipoolse eestikeelse pardateeninduse nõudega. Estonian Air võib edasi toimida näiteks holdingfirmana, kes kontrollib hanke täitmist.

Võimalik, et meie riigiametnikud esitavad sellele variandile ka vastuväiteid, aga las kontinendi võimekaimad (et mitte öelda asendamatud) ministrid korraldavad vajalikud muudatused regulatsioonides ära. Euroopa, see oleme ju meie.

Seniks ikka parimat

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles