Eurokraatia: kuhu torgata käärid?

Euroopa Parlamendi hoone Strasbourgis.

FOTO: AIVAR AOTÄHT/PM/EMF

Mitte kõik eurokraadid pole ületasustatud. Mõned advokaadid näiteks saavad erasektoriga kõrvutades suhteliselt tagasihoidlikku palka. Seega: selle asemel, et kärpida kogu kaadri palku (nagu nõudis ELi luhtunud tippkohtumisel Briti peaminister David Cameron), oleks kasulikum elimineerida tervikuna teatud ametkonnad, funktsioonid ja stiimulid.

See pisendaks palgafondi ja eelarvet, samas säiliksid need ELi osad, mis midagi kasulikku korda saadavad.

Alljärgnevalt mõned kärpekandidaadid ehk loetelu ametkondadest, mille võiks kerge vaevaga kinni panna, ilma et inimkond seetõttu kannataks:

1)      Cedefop – Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus.

2)      Euroopa majandus- ja sotsiaalkomisjon, mille missioon näib olevat olla «sillaks Euroopa ja organiseeritud kodanikuühiskonna vahel».

3)      Regioonide komitee.

4)      Euroopa Kontrollikoda. (Ja otse loomulikult tuleb ELi auditeerida – aga miks mitte teenust sisse osta ja panna kinni see üle 800-liikmeline koda.)

Ainuüksi nende nelja ametkonna sulgemine kärbiks ELi kaadrit ca 2500 inimese jagu.

Ka mujalt saaks julgelt lõigata.

Euroopa Komisjonis on praegu üle 100 «peadirektori» tasandil ametniku – kuid peadirektori ametiposte leidub kõigest 33. Üheks põhjuseks on, et ameteid jagatakse (või tekitatakse) tihti poliitiliste diilidega, rahvuspõhiselt. Teine põhjus: inimesi on praktiliselt võimatu laiskuse või ebakompetentsuse tõttu vallandada. Selleks ei näi eksisteerivat mingeid reegleid – ning töötajate ametiühingud on tugevad.

Tulemuseks on, et peamine mehhanism kasututest euroametnikest lahtisaamiseks on saata nad pensionile mingisuguse «puude» tõttu. Oma Brüsselis elatud päevadest mäletan hästi üht ülimalt elujõulist lapsevanemat, keda sageli kooliväravate juures kohata võis. Mees oli 50ndates eluaastates ja nautis «puude» pärast pensionäripõlve. Selline vahva jõmm, kes elas oma europensionist mõnusasti ära ning veetis aega jälestusväärsete akvarellide vorpimisega.

Probleem seisneb osaliselt ka selles, et EL ei tee hästi vahet tõsiste tõbede ja muude «puuete»* vahel.

Ning siis veel sohvrite küsimus: igal Euroopa Liidu Kohtu kohtunikul on oma autojuht. Miks?

Paar sõna ka pensionidest. Cameron väidab, et pensioniiga tuleks tõsta 68 aasta peale. Mis on väidetavalt kõrgevõitu vanus – kuigi Itaalia ja Kreeka on seda juba teinud. Raskem on vaielda vastu väitele, et soov saada pensionile 70 protsendiga palgast on ajast ja arust. Erasektoris ei kehti see kord enam praktiliselt kusagil.

Üks asi, mille üle Euroopa Komisjoni ametnikud Brüsselis kogu aeg kurtsid, oli tappev igavus. Aga nad seletasid, et töökohta vahetada ka ei saa, kuna selliseid pensioniskeeme nagu komisjonis polevat siin ilmas kusagil. Äkki oleks aeg midagi muuta?

Ja lõpuks see kurikuulus Strasbourgi vahet saalimine.

Prantslaste hingerahu huvides on teatavasti tarvis pidada kahte Euroopa Parlamendi hoonet.

Mõlemad on parajad pirakad, üks Brüsselis ja teine Strasbourgis. Iga kuu kolitakse kogu parlament üheks nädalaks Strasbourgi, maksma läheb see sadu miljoneid eurosid aastas.

Isegi Brüsselis on paljud nende kulude ja ebamugavuste pärast maruvihased. Samas ei ole siiani õnnestunud sellele kombele lõppu teha, kuna Strasbourgi roll on raiutud Euroopalepingutesse ning prantslastel on õigus lepingumuudatustele veto peale panna.

Nii et kui nad kinnitavad, et kogu see kisa raharaiskamisest ELis on euroskeptikute tühi vada, tasub olla kergelt... skeptiline.

*Eesti Õiguskeele Keskuse andmetel on ELi ametlikus sõnavaras «invaliidsuse» asemel kasutusele võetud termin «puue», mis tähendab nii tervisekahjustust kui keskkonnast tulenevaid takistusi ning hoiakuid.

Copyright The Financial Times Limited 2012

Tagasi üles