Robert Kitt: väikese majanduse konkurentsieelised

Robert Kitt
, Swedbanki ettevõtete panganduse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Robert Kitt.
Robert Kitt. Foto: PP

Alates 2007. aastast on üleilmne majandusolukord olnud väga ebakindel ja tõenäoliselt jääb see nii veel mõneks ajaks. Eesti majandusel on läinud siiski väga hästi – kriisi tervendav mõju ei ole mööda külgi maha jooksnud, nagu vahel öeldakse.

Eesti majandus on elujõuline, meid ei ole mõjutanud Lääne-Euroopa ega ka teiste arenenud maailma piirkondade majanduslikud tagasilöögid; ometigi on meie ettevõtjad mures. Põhjust olla optimistlikud on aga piisavalt: esiteks näitab meie bilanss kasumit, hoiused ja laenud on tasakaalus, ning teiseks põhineb kasv nii sisemaisel nõudlusel kui ka ekspordil ja me oleme suutnud ohjeldada töötust. Selle kõige kontekstis tasub vaadelda eraldi aga Eesti kui väikese majandusega riigi konkurentsieeliseid.

Briti nädalalehe The Economist 2012. aasta 21. aprilli numbris ilmus toimetajaveerus nn kolmandale tööstusrevolutsioonile pühendatud teemaartikkel. Selles väideti, et praegu maailmamajanduses toimuvad muutused on midagi enamat kui tavaline areng, ja et maailmamajandus võib seista revolutsiooniliste muutuste lävel. Revolutsiooni all mõeldakse siin mõistagi murrangulisi muutusi tootmisviisides, mitte poliitilist mässu valitsevate klasside vastu.

Tööstusrevolutsioonidest esimene leidis aset juba ligi 200 aastat tagasi, 18. sajandi lõpus Suurbritannias seoses tekstiilitööstuse mehhaniseerimisega. Teine tööstusrevolutsioon sai alguse 20. sajandi alguses Ameerikas ja põhines masstootmisel. Tollase tööstusrevolutsiooni ikoon Henry Ford olevat kord öelnud, et tarbija võib endale saada ükskõik mis värvi auto, kuni see on must. Teisisõnu, 20. sajandil täiustusid tootmisprotsessid nii palju, et selle tulemusel saavutati enneolematu majandusliku tõhususe kasv. Kunagi varem pole nii palju inimesi saanud endale lubada autot, arvutit, pesumasinat või mis tahes muud tööstustoodet. Kogu tsiviilühiskonna ajaloo jooksul ei ole tavalise inimese elukvaliteet nii palju paranenud kui alates tööstusrevolutsiooni algusest.

21. sajandi alguseks on maailmamajandus jõudnud punkti, kus tootmine ei kujuta endast enam mingit probleemi. Küll on aga probleemid nüüdseks teisenenud ja tootmisraskused on asendunud turundusraskustega. Turg on pakkumistest küllastunud ja tarbijad on varasemast valivamad. Nad ootavad kiireid individuaalseid lahendusi masstoodangu hinnaga. Ka teise tööstusrevolutsiooni lipulaev autotööstus ei tooda enam jaetarbijatele täpselt ühesuguseid autosid. Tänase, kolmanda tööstusrevolutsiooni märksõnad on tarbijakesksus, paindlikkus, kiirus, täpsus. Sisuliselt tähendab see, et turgu suunavad nüüd tarbijad. Vahendajad ja hulgimüüjad, kes loovad tarbijatele valikuid, ei ole enam nii olulised. Tänu e-kaubandusele ei loe enam isegi füüsilised piirangud. Igaüks võib ostelda internetis.

Need suundumused mõjutavad suuresti, isegi murranguliselt, ka tootmist. The Economisti väitel on tootmine seetõttu tagasi pöördumas tarbija lähedusse. Teine põhjus on ka tarbijate suurenev tundlikkus pisiasjade suhtes.

Väikeste majanduste võimalused

Siinkohal tasub küsida, missuguseid võimalusi pakuvad väikestele majandustele maailmamajanduses aset leidnud muudatused – olgu selleks majandusüksuseks riik, ettevõtte või perekond.

Muutunud oludes peaks tootmisettevõte oma väärtuspakkumises arvestama mitme asjaga. Eelkõige nõuavad muutused tarbijate käitumises individuaalseid lahendusi. Igas tööstusharus ootavad tarbijad spetsiaalselt neile mõeldud ja teistest (vähemalt näiliselt) erinevaid lahendusi. See nõuab ka väiksemaid tootmiskoguseid, mis omakorda mõjutab tootmisviisi. Seetõttu tuleb üleilmses konkurentsis üha enam tähelepanu pöörata tootmise paindlikkusele. Tootja või teenusepakkuja peab suutma kiiresti uutele tellimustele reageerida; tootmises tekkivate viivitustega kaasnevad suuremad tootmiskulud. Paindlikkuse all mõistan ma veel ka suutlikkust kiiresti välja töötada uusi tooteid või kohandada olemasolevaid. See tähendab ka kaupade kiiret ja usaldusväärset tarnimist. Samuti tuleks ettevõttel endalt küsida, kas kasutada toote väärtusahelas uusi elemente, toota neid ise või neist loobuda.

Et konkurents kasvab ka tootmise poolel, mängib järjest suuremat rolli iga üksiku ettevõtte ja riigi usaldusväärsus ja ärieetika. Edukad ettevõtted ei saa taganeda lubadustest ega rikkuda suulisi või kirjalikke kokkuleppeid.

Eesti on muutuvas majandussituatsioonis avanenud võimalusi siiani väga hästi ära kasutanud. Olen veendunud, et siin on olnud tähtis osa ka riigi usaldusel erasektori vastu, mida esindavad ettevõtjad. Eestil on hakanud tekkima e-tehnoloogia üleilmse liidri kuvand. Meil on palju andekaid noori ettevõtjaid ja idufirmasid. Iga alustava ettevõtte teel on palju takistusi ja ellu jäävad ainult parimad. Nagu juba mainitud, on tootmises toimunud murrangulised muudatused. Ning Eestil on eduka tuleviku jaoks kõik olemas: paindlikkus, individuaalsed lahendused, väikesed kogused, efektiivne tootmine ja lühike tarneaeg.

Paindlik väikeste koguste tootmine on seotud pideva pingutusega. Tõepoolest, juba definitsiooni järgi peab ettevõtja jätkuvalt leidma oma toodangule turgu, mis kogu aeg varieerub. Eestis ei leidu liiga palju loodusvarasid, mistõttu kogu edu tuleb luua oma kätega. Seda on suutnud tänaseks edukalt mitu põlvkonda ettevõtjaid. Peale õpitud abituse või lihtsa laiskuse ei ole ühtegi põhjust, miks Eesti ettevõtjad ei võiks edukad olla ka sõltumata Euroopa või maailmamajanduse seisukorrast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles