Kapitalismist pärast kriise

FOTO: Pm

Soovides leida uusi võimalusi majandustegevuse korraldamiseks, mis hõlmaksid avalikke teenuseid ning läbimõeldud reegleid, tuleks Adam Smithist lahtiütlemise asemel pigem järgida tema pakutud ideid, sest ta nii kaitses kui ka kritiseeris kapitalismi, kirjutab Nobeli preemia laureaat Amartya Sen.


Aasta 2008 oli kriiside aasta. Esiteks tabas meid toidu-kriis, mis ähvardas eelkõige vaesemaid tarbijaid eriti Aafrikas. Selle kõrval kasvasid rekordiliselt naftahinnad, mis ähvardasid kõiki naftat importivaid riike. Lõpuks algas sügisel suhteliselt ootamatult ülemaailmne majanduslangus, mis kogub praegu hirmuäratava kiirusega hoogu. 2009. aasta paistab meile tõotavat languse kiiret süvenemist ning paljud majandusteadlased pelgavad lausa täiemahulist depressiooni, mis võib ulatuda isegi 1930. aastate tasemeni.


Kasumid ja varad on järsult kokku kuivanud, aga kõige rohkem on see kõik puudutanud just neid, kes olid juba varem kõige halvemas seisus.



Küsimus, mis on nüüd äärmiselt jõuliselt esile kerkinud, puudutab kapitalismi olemust ja seda, kas kapitalismi on vaja muuta. Mõned piiramatu kapitalismi kaitsjad, kes seisavad muudatustele vastu, on veendunud, et kapitalismi süüdistatakse ülemääraselt lühiajaliste majandusprobleemide tõttu, mis nende meelest tulenevad kas halvast valitsemisest või mõne üksikisiku halvast käitumisest. Mõned näevad siiski ka praeguse majanduskorra tõsiseid puudujääke ja soovivad seda reformida, otsides alternatiivi, mida üha sagedamini nimetatakse «uueks kapitalismiks».



Vana ja uue kapitalismi idee innustas oluliselt jaanuaris Pariisis peetud sümpoosioni «Uus maailm, uus kapitalism» arutelusid. Selle kutsusid kokku Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja Briti endine peaminister Tony Blair, kes mõlemad kinnitasid hingestatud kõnes vajadust muudatuste järele. Samas vaimus esines Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes rääkis vanast Saksa «sotsiaalse turu» ideest, mida piirab rida konsensust taotlevaid poliitilisi tõkkeid ning mis võiks olla uue kapitalismi eeskuju (ehkki Saksamaa ise ei ole praeguse kriisiga kuigi palju paremini toime tulnud kui teised turumajanduslikud maad).



Sõltumata hetkekriisi lahendamise strateegiatest on kaugemale tulevikku vaadates nii või teisiti vaja uusi ideid, kuidas muuta ühiskondlikku korraldust. Ma tooksin paljude võimalike seast esile kolm küsimust.



Esiteks, kas meil on tõesti vaja mingit «uut kapitalismi» või hoopis majandussüsteemi, mis ei oleks monoliitne ning toetuks paljudele pragmaatiliselt valitud institutsioonidele ja ühiskondlikele väärtustele, mida me suudaksime pidada eetiliseks? Kas me peaks püüdlema uue kapitalismi või hoopis «uue maailma» – ka see oli mõiste, mida Pariisis mitmel korral kasutati – poole, mis erineks meie praegusest?



Teine küsimus puudutab tänapäeval vajalikku majandusteadust. Kuidas me hindame seda, mida õpetavad majandusteadlased ja mida nad ise kasutavad majanduspoliitika juhisena?


Sealhulgas John Maynard Keynesi ideede taasleidmist viimastel kuudel, mil kriis on muutunud ägedamaks. Täpsemalt seisab küsimus selles, mida ütleb praegune majanduskriis meile nende institutsioonide ja prioriteetide kohta, mida alles otsime. Kolmandaks tuleb meil lisaks selgusele jõudmisele, kuidas paremini mõista ja hinnata pikemas perspektiivis vajalikke muudatusi, mõelda ja sealjuures kiiresti mõelda sellele, kuidas pääseda praegusest kriisist võimalikult vähese kahjuga.



Millised tunnused muudavad süsteemi eksimatult kapitalistlikuks, olgu siis vanaks või uueks? Kui asuda reformima praegust kapitalistlikku majandussüsteemi, siis mis kindlustab, et välja tuleb uus kapitalism, mitte aga midagi muud? Üldiselt arvatakse, et üheks kapitalistliku majanduse hädavajalikuks tunnuseks on majandustehingute sooritamine turul. Samuti peetakse kapitalismi kindlateks tunnusteks sõltumist kasumitaotlusest ja eraomandil põhinevast omakasust. Aga kui need on hädavajalikud tingimused, kas siis võib majandussüsteemi, mis praegu valitseb näiteks Euroopas ja Ameerikas, ikka tõepoolest nimetada kapitalistlikuks?



Kõik maailma rikkamad riigid – nii Euroopa riigid kui ka Ühendriigid, Kanada, Jaapan, Singapur, Lõuna-Korea, Austraalia ja veel mitmed maad – on juba mõnda aega osaliselt sõltunud tehingutest ja muudest maksetest, mis jäävad põhiliselt turust väljapoole. Näiteks võib tuua töötuhüvitused, riiklikud pensionid, teisedki sotsiaalhoolekande viisid, hariduse ja tervishoiu ning veel terve hulga teenuseid, mida osutatakse turuväliselt. Nende teenustega seotud majandusõigused ei tugine eraomandile ega omandiõigusele.



Samuti ei sõltu turumajandus ainuüksi kasumi maksimeerimisest, vaid veel mitmest asjast, näiteks riikliku julgeoleku tagamisest ja riiklike teenuste osutamisest, millest nii mõnedki on viinud inimesed juba palju kaugemale ainult kasumijanust toituvast majandusest.


Niinimetatud kapitalistliku süsteemi usaldust tekitav toimimine ajal, mil asjad liikusid edasi, toetus mitmele institutsioonile – riiklikult rahastatav haridus, tervishoid ja massitransport, kui tuua vaid mõned näited – ega piirdunud sugugi ainult tuginemisega kasumit maksimeerivale turumajandusele ja eraomandiga piirduvatele isiklikele õigustele.



Selle taga peitub märksa põhimõttelisem küsimus: kas tänapäeval on üldse mõtet kasutada kapitalismi mõistet? Kapitalismil on vaieldamatult olnud ajalooliselt tähtis osa, aga selle mõiste kasutamise mõttekus on end praeguseks suurel määral ammendanud.



Nii näitasid näiteks Adam Smithi teedrajavad tööd 18. sajandil turumajanduse kasulikkust ja dünaamilisust ning selgitasid, miks – ja eriti kuidas – see dünaamilisus toimib. Smithi uurimused heitsid äärmiselt selge pilgu turu toimimisele ajal, mil mainitud dünaamilisus aina tugevamalt esile kerkis.



1776. aastal trükivalgust näinud teose «Riikide rikkusest» panus hiljem kapitalismiks nimetatud nähtuse mõistmisse on tohutu. Smith näitas, et kaubanduse vabaks laskmine võib väga sageli olla äärmiselt tulus, viies tootmise ja tööjaotuse spetsialiseerumise ning massitootmise eduka ärakasutamise kaudu majanduslikule õitsengule.



See on asjakohane veel tänapäevalgi (siinkohal võib huvitava seigana mainida, et mõjukas ja keerukas rahvusvahelise kaubanduse analüüs, mille eest Paul Krugman sai eelmisel aastal Nobeli preemia, on tihedalt seotud Smithi enam kui 300 aasta taguste mõjukate järeldustega). 18. sajandi esimestele turu ja kapitali kasutamise uuringutele järgnenud majandusanalüüsidega õnnestus turusüsteem edukalt muuta majandusteaduse kindlaks osaks.



Aga juba siis, kui selgitati ja arendati mõtteid selle kohta, milline on turuprotsesse kasutava kapitalismi positiivne panus, tulid ilmsiks ka selle negatiivsed tahud, sageli isegi ühtede ja samade analüütikute töödes. Mitmed sotsialistlikud kriitikud, kellest kõige mõjukam oli Karl Marx, pooldasid (ja leidsid endale hulgaliselt toetajaid) kapitalismi piiramist ja lõpuks asendamist, aga suured piirangud, mida tekitab täielik toetumine turumajandusele ja kasumitaotlusele, olid selged isegi juba Adam Smithile. Tegelikult ei pidanudki esimesed turu pooldajad, nende seas Smith, puhast turumehhanismi nii suurepäraseks ja hiilgavaks ega arvanud, et piisab ainuüksi kasumitaotlusest.



Ehkki inimesed püüavad kaubelda omakasust lähtudes (pole ju vaja midagi enamat kui omakasu, et selgitada, nagu tegi Smith, miks pagarid, õllepruulid, lihunikud ja tarbijad püüavad kaubelda), saab majandus tõhusalt toimida ikkagi ainult siis, kui erinevate osapoolte vahel valitseb usaldus. Kui äritegevus, sealhulgas pankade ja teiste rahandusasutuste tegevus, tekitab usaldust ning loob tunde, et nad suudavad täita oma lubadusi ja kohustusi, kulgevad laenajate ja võlgnike suhted sujuvalt, vastastikku toetavas õhkkonnas. Ehk nagu kirjutas Adam Smith:



«Kui mingi maa elanikel on nii suur usaldus mingi teatud pankuri varakuse, aususe ja arukuse suhtes, et uskuda, et ta on alati nõudmise korral suuteline välja maksma iga tema poolt välja antud võlakirja, ükskõik millal see talle esitatakse, siis muutuvad need võlatähed samasuguseks käibevahendiks nagu kuld ja hõberaha, tulenevalt kindlusest, et nende eest võib igal hetkel seda liiki raha saada.»



Smith selgitas, miks mõnikord seda ei juhtu, ja ma usun, et ta ei oleks leidnud midagi iseäralikku raskustes, millega seisavad silmitsi tänapäeva ettevõtted ja pangad just laialdaselt levinud hirmude ja usaldamatuse tõttu, mis on külmutanud krediidituru ja takistab krediidi koordineeritud laienemist.



Selles kontekstis tasub ka mainida, et Smith muretseb paljudes töödes tuntavalt just vaeste ja vahenditeta inimeste pärast, mis on seda tähelepanuväärsem, et «heaoluriik» tekkis alles palju hiljem.



Turumehhanismi kõige selgem puudujääk peitub selles, mida turg ei tee. Smithi majandusanalüüs ei piirdunud kaugeltki kõige jätmisega turumehhanismi nähtamatu käe hooleks. Ta kaitses riigi rolli avalike teenuste, näiteks hariduse, osutamises ja vähendamises (nõudes samal ajal toetust saavatele varatutele palju suuremaid vabadusi, kui seda võimaldasid tema ajal kehtinud vaesteseadused), ning tundis sügavat muret ebavõrdsuse ja vaesuse pärast, mis võib püsida ka muidu eduka turumajanduse tingimustes.



Selguse puudumine, mis eristab turule hädavajalikku ja piisavat, on põhjustanud mitmeid arusaamatusi Smithi turumehhanismi seletuse mõistmisel ka nende seas, kes väidavad end olevat tema järgijad. Nii on näiteks seda, et Smith kaitses toiduaineturgu ning kritiseeris riigi kehtestatavaid piiranguid teravilja erakaubandusele, sageli tõlgendatud väitena, et igasugune riiklik sekkumine süvendab kindlasti näljahäda.



Kuid Smith kaitses erakaubandust ainult vaidlustamaks arvamust, nagu vähendaks toiduainetega kauplemise lõpetamine näljahäda. See ei välista mitte mingil moel riiklike sammude vajadust turu täiendamisel töökohtade loomise ja sissetuleku tagamisega (näiteks riiklike tööprogrammide abil). Kui halbade majandusolude või halva riikliku poliitika tõttu kasvab järsult tööpuudus, ei anna turg iseenesest mingeid sissetulekuid neile, kes on töö kaotanud. Need uued töötud, kirjutas Smith, «nälgiksid või oleksid sunnitud otsima elatist kerjamise või võib-olla kõige hirmsamate kuritegude toimepaneku läbi» ning «puudus, nälg, suremus võtaksid kohe maad». Smith vaidlustab sekkumised, mis välistavad turu, aga mitte sekkumised, mis arvestavad turuga ning püüavad samal ajal teha mitmeid olulisi asju, mida turg ei pruugi ise teha.



Smith ei kasutanud kunagi mõistet «kapitalism» (vähemalt ma ei ole seda leidnud), kuid sama raske oleks tema töödest välja pigistada teooriat, mis kinnitaks, et piisab kõigest turujõududest või kapitali domineerimise tunnistamisest.



Ta kõneles laiemate, kasumist kaugemale vaatavate väärtuste tähtsusest ka teoses «Riikide rikkusest», kuid vajadust sammude järele, mis toetuvad selgelt kasumitaotlust ületavatele väärtustele, uuris ta märksa põhjalikumalt oma esimeses raamatus, täpselt veerand tuhat aastat tagasi ehk 1759. aastal avaldatud teoses «Moraalsete tunnete teooria». Ta kirjutas, et «mõistlikkus» on «kõigist voorustest inimesele kõige kasulikum», kuid väitis seejärel, et «inimlikkus, õiglus, heldus ja avalik vaim on omadused, mis on kõige kasulikumad teistele».



Smithi arvates olid turg ja kapital oma tegevussfääris head küll, aga esiteks nõudsid need lisaks puhtale kasumitaotlusele teiste institutsioonide, sealhulgas avalike teenuste – nagu koolide – ja väärtuste toetust ning teiseks vajasid need teiste institutsioonide – näiteks korralikult läbimõeldud finantsreeglite ja riiklike vaeste abistamise programmide – seatud piiranguid ja parandusi, mis aitaksid vältida ebastabiilsust, ebavõrdsust ja ebaõiglust. Kui soovime leida uusi võimalusi majandustegevuse korraldamiseks, mis hõlmaksid mitmeid pragmaatiliselt valitud avalikke teenuseid ning korralikult läbimõeldud reegleid, tuleks meil lahtiütlemise asemel pigem järgida reformiplaani, mille Smith välja pakkus, sest ta nii kaitses kui ka kritiseeris kapitalismi.



Ajalooliselt tõusis kapitalism esile alles siis, kui uued seadused ja majanduslik praktika hakkasid kaitsma omandiõigust ning võimaldasid omandile tugineval majandusel korralikult toimida. Äri sai alata alles siis, kui ärimoraal muutis lepingulised suhted jätkusuutlikuks ja vähekulukaks, nõudmata näiteks pidevat maksesuutmatute partnerite kohtusse andmist. Investeeringud tootlikusse ärisse ei saanud õitsele puhkeda, kui polnud vähendatud võimalust, et suuremat kasu annab korruptsioon. Kasumile orienteeritud kapitalism on alati pidanud toetuma teistele institutsionaalsetele väärtustele.



Tehingutega seotud kõlbelised ja õiguslikud kohustused ja vastutused on viimastel aastatel muutunud palju hägusemaks eriti sekundaarturu tõttu, kus kaubeldakse derivaat- ja teiste finantsinstrumentidega. Subprime-laenu andja, kes eksitab laenuvõtjat, nii et see hakkab ebamõistlikult riskima, võib nüüd finantskohustused lükata kolmanda poole kaela, kel pole õieti midagi pistmist esialgse tehinguga. Vastutus on rängalt hajunud ning ilmselgelt on vaja korralikumat järelevalvet ja reguleerimist.



Ometi on Ühendriikide valitsuse järelevalvav osa just samal ajal tugevasti kahanenud aina süvenenud veendumuse tõttu, et turumajandus suudab end ise reguleerida. Ajal, mil vajadus riigi järelevalve järele aina süvenes, see tegelikult üha vähenes. Seepärast oli igati põhjust oodata katastroofi, mis lõpuks jõudiski möödunud aastal kätte. Samuti põhjustas see suurel määral finantskriisi, mis praegu maailma muserdab.



Finantstegevuse ebapiisav reguleerimine ei ole mitte ainult toonud kaasa ebaseaduslikku tegevust, vaid aidanud ka süvendada liigset spekuleerimist, mis juba Adam Smithi arvates kippus tekitama paljudes inimestes hingematvat kasumiiha.



Smith nimetas liigse riski tagantõhutajaid «pillajateks ja projektimeesteks», mis kirjeldab päris hästi viimaste aastate subprime-hüpoteekide pakkujaid. Liiakasuvõtmise-vastaste seaduste üle arutledes pooldas Smith näiteks riiklikku reguleerimist, et kaitsta kodanikke ebamõistlike laenude võtmist õhutavate «pillajate ja projektimeeste» eest:



«Suur osa maa kapitalist hoitaks sellega sattumast nende kätte, kes seda tõenäoliselt ja kasutoovalt kasutada võiksid, ja jagataks neile, kes seda kõige tõenäolisemalt raiskavad ja hävitavad.»



Taustal terendav usk turumajanduse suutlikkusse end ise korrigeerida, mis suurel määral põhjustaski Ühendriikides kehtestatud reeglite kõrvaldamise, kipub jätma pillajate ja projektimeeste tegevuse kahe silma vahele täpselt nii, nagu tõdes vapustatult Adam Smith.



Praeguse majanduskriisi põhjustas osaliselt liigne usaldus turuprotsesside vastu ning seda süvendab nüüd veelgi äng ja usaldamatus rahaturu ning äri vastu tervikuna. See on ilmne turu reaktsioonist stimuleerimisplaanile, sealhulgas 787 miljardi dollarilisele kavale, mille Obama uus administratsioon jõustas veebruaris. Nagu selgub, mõistis neid probleeme juba Adam Smith 18. sajandil, aga paraku jätsid need kahe silma vahele viimastel aastatel võimutüüri juures olnud inimesed, eriti Ühendriikides, kes samal ajal on Adam Smithi tsiteerides agaralt pooldanud piiramatut turgu.



Ehkki viimasel ajal on sageli tsiteeritud (paraku küll mitte nii palju loetud) Adam Smithi, siis vahest veelgi enam on taas fookusesse kerkinud John Maynard Keynes. Kahtlemata on kumulatiivsel allakäigul, mida me praegu täheldame ja mis viib meid päris lähedale depressioonile, ilmselgeid keynesiaanlikke jooni: teatava inimrühma vähenenud sissetulekud toovad kaasa nende ostude vähenemise, mis omakorda põhjustab teiste inimeste sissetulekute veelgi suuremat vähenemist.



Kuid Keynes saab meid päästa ainult piiratud ulatuses ning me peame heitma pilgu kaugele üle tema õla, et mõista praegust kriisi. Majandusteadlane, kelle ajakohasust pole sugugi nii hästi mõistetud, Keynesi rivaal Arthur Cecil Pigou tundis rohkem huvi majandus-psühholoogia ja selle vastu, kuidas see mõjutab äritsükleid ning teravdab ja süvendab majandussurutist, mis võib viia välja depressioonini (täpselt nagu me võime näha praegu).



Pigou’ arvates põhjustasid majandusvõnkeid osaliselt «psühholoogilised põhjused», mis sisaldasid endas «oma tegevusega tööstust kontrollivate inimeste meelelaadi muutusi, mis toovad äriprognoosides kaasa asjatust optimismist või pessimismist tingitud vigu».


Raske on mitte tähele panna, et lisaks keynesiaanlikule üksteist vastastikku tugevdavatele allakäiguefektidele seisame praegu silmitsi «asjatust pessimismist tingitud vigadega». Pigou koondas tähelepanu eelkõige vajadusele sulatada lahti krediiditurg ajal, mil majandus on sattunud liigse pessimismi küüsi:



«Niisiis, kui muud tingimused on võrdsed, levivad tegelikud krahhid äris rohkem või vähem vastavalt sellele, kas nõudluskriisi puhul on pankurite laenud halvemini või paremini kättesaadavad.»



Ehkki Ameerika ja Euroopa majandust on püütud viimasel ajal aktiivselt elavdada tohutute rahasüstidega, mille taga on seisnud peamiselt valitsused, ei ole pangad ja rahandusasutused soovinud seni veel asuda krediiditurgu lahti sulatama. Halvasti läheb ka teistel ettevõtetel, osaliselt juba niigi vähenenud nõudluse tõttu (Keynesi kuulus «võimendi»), samuti kartuse tõttu, et nõudlus väheneb edaspidi veelgi, mis on tekitanud üleüldise sünge õhkkonna (Pigou’ «nakkav pessimism»).



Üks probleem, millega Obama administratsioon peab tegelema, seisab selles, et rahanduses tehtud vigadest ja muudest apsudest alguse saanud tegelik kriis on mitmekordselt võimendunud psühholoogilise kollapsi tõttu. Praegu Washingtonis ja mujal arutusel olevate krediidituru elavdamise meetmete hulka kuuluvad ka väljaostud, millega kaasnevad mitmed kindlad nõudmised: subsiidiumi saanud rahandusasutused peavad hakkama ka tegelikult laene andma, valitsus ostab ära nende hapuks läinud kohustused, kindlustamine selle vastu, et võlad jäetakse tasumata, isegi pankade riigistamine. Turu seni kesine reageerimine administratsiooni meetmetele näitab, et kõigi mainitud ettepanekute puhul tuleb hinnata nende mõju ettevõtete ja tarbijate psühholoogiale, seda eriti Ameerikas.



Pigou’ ja Keynesi erinevu-sed on ajakohased veel ühel põhjusel. Keynesi huvitas eriti küsimus, kuidas suurendada kogusissetulekuid, ning ta ei pööranud kuigi suurt tähelepanu jõukuse ja sotsiaalse heaolu ebavõrdse jagunemise probleemide analüüsile. Pigou aga kirjutas klassikaliseks kujunenud uurimuse heaolumajandusest ning oli ka esimesi, kes hakkas pidama majanduslikku ebavõrdsust üheks tähtsamaks majandushinnangute ja -poliitika indikaatoriks.



Kuna iga majanduse puhul ja õieti kogu maailmas nõuavad kõige suuremat tähelepanu need, kes on kõige viletsamas seisus, ei saa ärimaailma ja valitsuse teineteist toetav koostöö piirduda kõigest majanduse vastastikku koordineeritud laiendamisega. Erakordselt vajalik on märgata just ühiskonna seda osa, mis on eluvõitluses alla jäänud, ning vastavalt sellele planeerida praegusest kriisist ülesaamist, mis tähendab pilguheitmist kaugemale kui ainult üldine majanduse laienemine. Eriti tugevalt on kriis puudutanud perekondi, mida ähvardab töötus, arstiabi puudumine ning sotsiaalsetest ja majanduslikest hüvedest ilmajäämine. Tuleb senisest palju selgemalt tunnistada, et keynesiaanluse võimalused nende probleeme lahendada on piiratud.



Kolmas asi, mida Keynesi puhul tuleb täiendada, on tema suhteliselt väike tähelepanu sotsiaalteenustele – õieti on meil isegi Otto von Bismarckilt selles osas rohkem õppida kui Keynesilt. Seda, et turumajandus jätab eriti tõsiselt soovida avalike hüvede jagamisel (näiteks haridus ja tervishoid), on näidanud mitmed meie aja juhtivad majandusteadlased, näiteks Paul Samuelson ja Kenneth Arrow. (Ka Pigou andis sellesse teemasse oma panuse, rõhutades turutehingute «mõju väljapoole», mille puhul tulu ja kulu ei piirdu ainult vahetute ostjate või müüjatega.) See on loomulikult pikemale ajale suunatud probleem, aga tasub vahest märkida ka seda, et langus võib tulla palju kibedam, kui eriti tervishoiuteenuseid üldse ei tagata.



Keynesi ideede taaselavnemine annab kindlasti tubli panuse nii majandusanalüüsi kui ka -poliitikasse, aga meie haare peab olema palju avaram. Kuigi Keynesi peetakse tihtipeale tänapäeva majandusteaduse omamoodi «mässajaks», on ta tegelikult


peaaegu uue kapitalismi guru staatuses, kuivõrd ta keskendus turumajanduse võnkumiste stabiliseerimisele (paraku tuleb taas mainida, et selle juures osutas ta suhteliselt vähe tähelepanu nende võnkumiste psühholoogilistele põhjustele). Kuigi Smithi ja Pigoud peetakse enamasti pigem konservatiivseteks majandusteadlasteks, on paljud sügavamõttelised arusaamad turuväliste institutsioonide ja väärtuste tähtsusest pärit just neilt, mitte aga Keynesilt ja tema jüngritelt.



Kriis ei tähenda lihtsalt väljakutset, millega me peame otsekohe tegelema. See annab meile ka võimaluse lahendada pikemaajalisi probleeme, eriti kui oleme valmis ümber mõtestama seni kehtinud tõdesid ja tavasid. Sellepärast ongi praeguse kriisi ajal nii tähtis võtta käsile ka hooletusse jäetud pikema ajaperspektiiviga probleemid, näiteks keskkonna säilitamine ja riiklik tervishoid, aga ka ühistranspordi küsimus, mida on viimastel kümnenditel kiputud üldse ära unustama ja mis vähemalt selle artikli kirjutamise ajal ei olnud pälvinud kohta ka Obama administratsiooni esimeste algatuste seas.



Ühendriikides, kus juba praegu on tervishoiukulud inimese kohta kõigist maailma riikidest suurimad, on aga tervisealased saavutused endiselt suhteliselt nigelad ning enam kui 40 miljonile inimesele pole arstiabi üldse tagatud. Osaliselt peitub probleem avalikus suhtumises ja seisukohtades. Tõsiselt moonutatud arusaamu riikliku tervishoiu toimimise kohta tuleb muuta avaliku aruteluga. Nii arvatakse näiteks peaaegu üldiselt, et Euroopa riikliku tervishoiu puhul ei ole kellelgi võimalik endale arsti valida, mis on aga täiesti vale.


Pole kuidagi võimalik mõista, miks rikkad, kes võivad vabalt kulutada oma raha jahtidele ja muudele luksuskaupadele, ei võiks seda kulutada hoopis magnetresonants- või kompuutertomograafia-uuringutele.



Kui me paneme kõrva taha Adam Smithi kinnitused institutsioonide mitmekesisuse ja erinevate motiivide rahuldamise vajaduse kohta, võime kasutusele võtta mitmeid praktilisi meetmeid, mis muudaksid tunduvalt meid ümbritsevat maailma.



Ma väidan, et praegused majanduskriisid ei nõua «uut kapitalismi», küll aga uusi arusaamu vanade ideede kohta, olgu neiks siis Smithi või meie ajale lähemalt Pigou’ omad, millest paljud on paraku kippunud ununema. Samuti on meil vaja selget arusaama, kuidas institutsioonid tegelikult toimivad ning kuidas mitmesugused organisatsioonid alates turust ja lõpetades riigiasutustega võiksid välja töötada ka muid kui ainult lühiajalisi lahendusi, et anda oma panus palju meeldivama majandusmaailma tekkesse.



© New York Times Syndicate
Tagasi üles
Back