Tööjõupuudus on majas. Soliidset sumomaailma raputab uustulnukate põud. Tänavu liitus väljaõppega vaid 56 värsket noort – kõige kõhnem saak alates aastast 1958.
Sumos uustulnukaid järjest vähem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alljärgnevalt mõned surmtõsised soovitused spordiala nuumamiseks.
Miks mitte muuta müstilisi reegleid, mis Jaapani teismelisi sumost eemale pidavat peletama. Nagu näiteks nõudmisi elada ühises aedikus, ajada end maast lahti koos koidukiirtega ning tegeleda seejärel vaheldumisi vastiku koristamise ja kontemurdva trenniga.
Samas aga võiks neist ebatavalistest elutingimustest kasumit lõigata. Sest olgem ausad – osalejad halavad, et neile makstakse hirmsate pingutuste eest sandikopikaid. Seega: sumokate ühikad võiks muuta tõsielusarja võtteplatsiks, vaatajad aga võiksid anda hääle oma lemmiku toetuseks. (Sarja nimi oleks «Big Brother».)
Kust veel raha saaks? Sumo peaks püüdma suurt globaalset publikumi. Televaatajaid peaks jaguma ka väljaspool Jaapanit, kuna asi käib kiiremini – ja ei pidavat olema nii igav – kui Ameerika jalgpall. Ning riideid on veelgi napimalt kui rannavolles... kuigi jah, tüüpilise sumoka kere ei pruugi olla sama atraktiivne ja telegeenne.
Vahva oleks meelitada talente välismaalt. Ja kaks valitsevat yokozunat ju ongi Mongooliast. Aga miks piirduda riigiga, kus rahvast niivõrd hõredalt? Euroopas ja USAs ju prisketest poistest-plikadest puudust pole.
Ja lõpetuseks: rohkem madinat on vaja. Me teame küll, et mõned yokozunad nagu Asashorya on ööklubides teiste meeste sakesid uppi löönud. Aga see on ju mage. Tegelikult pole tarvis muud, kui Briti jalgpallipoiste professionaalset nõustamist pahade elukommete osas.
Copyright The Financial Times Limited 2012