Armin Kõomägi: muutused ühiskonnas saavad põhineda vaid inimeste endi algatusel

FOTO: Mihkel Maripuu

Kirjanikust ärimees Armin Kõomägi leiab, et praegune kapitalism pole jätkusuutlik ja demokraatia on mandunud. Olukorra parandamiseks tuleks riigikogu asendada tarkade koguga, mis ei põhine võimul ja rahal, vaid inimlikul tarkusel. Muutust ei saa aga algatada poliitikud, seda peaks tegema rahvas ise.

Enne endale kirjanikuna nime tegemist sai praegune hulgifirma Smarten juhatuse esimees Armin Kõomägi tuntuks kui odava toiduketi asutaja – just tema koos oma sõprade-äripartneritega pani aluse Säästumarketitele. Nüüd on poeketil uued omanikud ja Armin Kõomäel uued sihid.



Räägiks kõigepealt eksperimendist, millest teie kirjanikukarjäär alguse sai. Lugesite Delfi naistelehelt romantikalugude võistluse töid ja leidsite, et suudaksite paremini. Vabandust, aga no leidsite ka, millega ennast võrrelda…



Mõnikord on liiga palju aega ja siis satud sellisesse kohta. Ma ei suutnud neid nõretavaid tekste lugeda ja mõtlesin, et oot, ma teile näitan. Ja kuna mul oli just üks vastav juhus elus olnud, kirjutasin selle lahti ja saatsin ära. Mulle oli see väike nali, ei midagi enamat. Aga lugu märgiti seal kuidagi ära ja see andis hoogu juurde.



Juhusel on elus suur tähtsus, sellepärast ma ka ei plaani väga hullult oma elu.


On see aja märk, et juhusega arvestatakse üha rohkem? Majandusprognoosid ja muud ennustused on ju vastu taevast lennanud...



Ma arvan, et juhust on maailmas alati olnud hirmus palju, aga praegu märkame seda ehk rohkem. Ehk isegi mitte juhust, vaid kaost. Kaos ei pea olema alati juhuslik, see võib olla süsteemi lõpplahendus, aga seda ei teadnud keegi ette.



Maailm läheb iga päevaga aina keerukamaks, kõike tuleb juurde – inimesi, institutsioone, haigusi, firmasid, tooteid –, ja mida rohkem on objekte-subjekte, mis maailma moodustavad, seda rohkem tekib nende vahel seoseid. Suurt osa nendest seostest me tegelikult ei adu.



Üks tore tõestisündinud lugu – kusagil ookeanis kukkus kaubalaevalt vette konteiner värviste plastmasspallikestega. Need ei uppunud, vaid kanti laiali, ja kust neid siis aasta jooksul ka ei leitud!



Kui aga oleks antud teadlastele üleanne, et me viskame siin paigas vette 20 000 palli, arvutage välja, kuhu need lähevad, võttes arvesse hoovusi, tuult, laineid jms, siis keegi poleks suutnud seda teha.



Kas te äris ka arvestate sellega, et juhusel on suur osa? Kui äripartner ütleb, et ups, sa just kaotasid poole oma varast, no anna andeks, juhtus nii...



Ma usun juhusesse. Seda saab ju kontrollida, kas oli tegu juhusega või mitte. Kui on väga kole juhus… Äris üritatakse palju riske maandada, aga sealgi on juhuslikkuse faktor täiesti olemas.



Äri on selline asi, millega saab raha teenida, kirjanikuks olemisega aga ei saa.



Saab.



Olete palju teeninud?



Mina ei ole, aga kirjanikuks olemisega on võimalik teenida. Eriti mujal maailmas. Eestiski on kirjanikke, kes raha teenivad, aga neid pole palju. Põhjuseks on meie turu väiksus.



Kui ma hiljuti lennukiga lendasin, näidati seal ekraanilt sadat rikkamat meelelahutajat. Meelelahutajad on loll termin, aga põhimõtteliselt mõeldi selle all kõike sellist, mis ei ole tavaline äri. Artistid, kirjanikud, kunstnikud, vist isegi sportlased. Selles nimekirjas oli üllatavalt palju kirjanikke, ja sugugi mitte tagumises otsas. Coelho, Dan Brown ja kes see prillidega poiss oli… Harry Potter.


J. K. Rowling.



Nii et maailmas on kirjanduslikku jackpot’i täiesti võimalik saavutada.


Aga mida peaksid tegema eestikeelsed kirjanikud?



Kui inimene tahab palju raha, siis ma soovitaksin, et ära kirjuta, tee midagi muud. Aga kui ta ikkagi tahab, siis tuleks saada andekaks ingliskeelseks kirjanikuks. Kuidas aga hakata andekaks? Seda ma ei tea. Ja ingliskeelseks? On eesti keel, eestikeelne mõte, eestikeelne kirjandus, kas seda on üldse mõtet kirjutada ingliskeelseks? Eesti keel on eesti kirjanduse lahutamatu osa. Aga et ära elada… Ma ei tea, kui palju inimesi Eestis kirjutamisest ära elab. Mulle tundub, et enamikul on siiski mingisugune töökoht.



Mida te arvate ettepanekust, et kirjanikel võiks olla eluaegsed stipendiumid?



Hästi arvan. Küsimusi tekitab kriteeriumide seadmine. Selge on see, et nimekiri, kellele eluaegseid stipendiume maksta, peab olema väärikas, ja mida lühem see on, seda väärikam.



Aga kes need kriteeriumid määrab? Mille alusel? Kunstis on subjektiivsusel väga suur osa. Tiraažide alusel ka ei saa määrata. Kas maailmas kõige enam müüv pesupulber on kõige parem pesupulber? Ja kui see on kõige enam müüdav, siis kas peame seda üldse toetama? Ehk peame toetama ökopesupulbrit, mis on kallim, aga millel on kõige väiksem n-ö jalajälg? Ja mis siis saab, kui kõige parem kirjanik on samal ajal ka kõige rohkem müüv kirjanik ja ka kõige rikkam? Siis ütleb temast järgmine: aga sul ju on raha, sul pole rohkem vaja, sa saad niigi hakkama.



Kas stipendium on mõeldud selleks, et kirjanik, kes elab vaesuses, saaks normaalselt elada? Nii et siin on palju küsimusi.



Mõni aasta tagasi olite Eesti 150 rikkama inimese hulgas. Kas te teate, kus olete praegu?



Ma arvan, et sellist nimekirja ei eksisteeri mujal kui ajakirjanike fantaasiates. Ma ei tea ühtegi inimest, kes võtaks seda tõsiselt.



Kui laseme välja mõne spordiala järjestuse, siis on selge, kes on number üks, kes number kaks. Äris, kus kõik peaks olema hästi mõõdetav, pole tegelikult sugugi kõik nii selge. Seal on suur hulk raha, isegi enamik rahast virtuaalne. Seda ei eksisteeri, nii et kuidas saab seda nimetada rahaks?



Börsifirma, mis eile maksis kümme miljardit, maksab täna kolm miljardit. Isegi kui see firma teeb täna täpselt sedasama asja enam-vähem sama tulemuslikkusega. Aga selle väärtus on järsku «vähenenud», sest investoritel on vesi ahjus. See on mingi muu asi, see ei ole reaalne raha, see ei ole reaalne väärtus.



Ja see ei ole üksnes äris nii. Kui inimene ostab endale korteri ja mõne aja pärast maksab see kaks korda rohkem, saab ta siis öelda, et on kaks korda rikkam? Ma kahtlen selles. Isegi kui sa hoiaksid kogu oma varandust sularahas siinsamas nurgas kasti sees, võib tulla homme välja seadus, et nüüdsest maksab see 30 või 50 protsenti vähem. Ma ei saa neist asjadest ausalt öeldes ise ka aru.



Kui palju on majanduslangus teid puudutanud, kas virtuaalsed kaod on suured?



See sõltub sellest, kas sa pead igapäevast arvestust. Kui ei pea, siis pole kaod suured. Või sa ei oska seda kokku arvutada, rahalises vääringus, ma mõtlen. Ma ise suhtun niimoodi. Reaalselt võttes, jah, mingid osad on teeninud kahjumit, aga samas võib mõelda niimoodi, et asjad muutuvad, mõni asi võib minna veel väärtuslikumaks kui oli varem.



On kirjandusel muu väärtus kui virtuaalne? Kas kirjandus devalveerub?



Mulle tundub, et kõik devalveerub, mis paljuneb, mida tuleb juurde rohkem kui vaja. Elu ise devalveerub, sest inimesi tuleb kogu aeg juurde. Asju samuti. See kõik on seotud virtuaalsusega. Ma ei taha teha liiga neile, kes on täna raskustes, aga minu meelest on selles kriisis palju positiivset.



Praegu räägitakse õudusega, et USAs läheb kaks suurt autofirmat pankrotti. Aga kas see oleks nii suur katastroof, kui aasta jooksul ei toodetaks kogu maailmas ühtegi autot? Või diivanit? Või telekat? Mis juhtuks? Mulle tundub, et mitte midagi hullu ei juhtuks.



Aastakümneid on toodetud palju rohkem asju kui maailm neid vajab, samal ajal keskkonda kurnates. See ei saagi teisiti lõppeda, kui et ühel hetkel tuleb aru saada, et meil ei ole ju nii palju autosid tarvis.



Aga äkki ei ole meil ka nii palju inimesi vaja, sest paljud jäävad ju töötuks? Aga tõepoolest, äkki ei olegi vaja? See tegelikult näitabki, et kapitalistlik, igavesele kasvule orienteeritud majandusmudel iseenesest ei ole maailmas jätkusuutlik. Ma saaks aru, kui planeet ise ka kasvaks, siis saaksime hakkama. Aga ei kasva.



Aga kui kapitalism ei ole jätkusuutlik, siis mis oleks alternatiiv?



Traditsioonilise ühiskonna juurde naasmiseks pole meil oskusi, suur osa meist kängub või kõngeb või jääb hätta. Ma ei tea, mis oleks alternatiiv, aga mul on tunne, et jutt sellest, et vabadus ongi liberaalne turumajandus ja demokraatia, ei vasta tõele.



Mida rohkem tuleb maailma juurde objekte, mida rohkem tekib nende vahel seoseid, seda rohkem on tegelikult vaja reegleid. Kui maailmas on kaks autot, siis ei ole liikluseeskirja vaja. Aga kui maailmas on miljard autot, siis on neid reegleid päris palju vaja.



Tüüpilises autoreklaamis sõidab masin mõnusalt mööda tühja maalilist mägiteed. Enamik sellise reklaami peale ostetud autodest seisab aga suure osa ajast suurlinnade ummikutes, sees pahurad inimesed.



Ostsid unistuse, aga said nagu ikka... Seda saab laiendada kõigele.


Et leida alternatiivi, tuleks end lahti rebida moodsa aja hüvedest ja mõtlemismallidest, sest enamik ju jookseb praegu ühes suunas, materiaalse heaolu suunas. Aga mõte sellest, et minna tagasi kohta, kus pole mobiiltelefoni või internetti, paneb mõnel noorel külmavärinad üle selja jooksma. Võib-olla mul endalgi. Kõigepealt otsiks muid lahendusi.



Näitusel ArtDepoos, mis täna viimast päeva lahti, on teil koos Aarne Maasikuga väljas kaheosaline fotolavastuste projekt, kus vanameest jälitab lumivalge sportauto. Kas selline Porsche on iga vanamehe lahutamatu kaaslane, kui metafoorselt rääkida?



See on kohustus. Sa oled mees, ja auto on mehele mõeldud. Oled mees või ei ole? Hangi endale see auto, kui oled mees! See on üks paljudest fotosarja tõlgendustest, kuid mitte autorite oma.



Mis peaks muutuma, et meheks olemise juurde ei peaks kuuluma valge Porsche?



See muutub iseenesest, ja praegune kriis aitab sellele palju kaasa. Näiteks Hummeri tehas on seisma pandud. Õiged maasturimehed teavad, et ega Hummer ei olegi mingi super maastikuauto, maastikul sõitmiseks on hoopis teised masinad. Aga seal on väga palju imidžit, ja see on ka virtuaalne väärtus.



Sa sõidad sellega, ja sinust kohe arvatakse midagi. See on Hummeri puhul taotluslik. Imidž on aga petlik kujutelm, mis tegelikult ei vasta tõele.



Hiljuti oli ajakirjanduses diskussioon teemal, miks kultuuriinimesed ei kõnele. Miks siis ikkagi ei kõnele?



Äkki nad ei usu enda sõna jõusse, äkki on neil see lootusetuse tunne, et süsteem on väikesest inimesest nii palju üle. Pluss tagasihoidlikkus pluss see, et inimesed ei taha võidelda samasuguste vahenditega, paneme sinna juurde veel absurditunnetuse…



Aga teie ei ole ju väike ja tagasihoidlik inimene.



Oma olemuselt ikka vist olen. Või ma ei tea, kas seda saab tagasihoidlikkuseks nimetada… Kui naisteajakiri küsib, mis värvi lipsu ma armastan, siis ma ei viitsi sellele vastata. Minu arvamus lipsudest on mu viimases raamatus kirja pandud, vaadaku sealt.



Kas poliitikas toimuv on üks neist asjadest, millega kõik on leppinud, nii et keegi ei viitsi midagi muuta? Või kas üldse tahetakse leida praegusele ühiskonnakorrale alternatiivi, kuigi demokraatia, tundub, ei tööta päris nii nagu peaks?



Me oleme neid teemasid sõpradega mitmel korral arutanud. Ma arvan, et ühiskond ei ole revolutsiooniks valmis, ega näe ka neid revolutsionääre eriti. Pigem… see kõlab mandumisena ja tõenäoliselt see ongi mandumine, aga pigem lepitakse, et selline kemplemine käib… ja see ei puuduta ainult Eestit.



Kogu see süsteem on täiesti mandunud, see ongi lääneliku demokraatia üks osa. Ma ei tea, kuidas sellest välja pääseda. Ehk saaks mõne väikese riigi või ühiskonna peal – mis me just oleme – eksperimenteerida, mida teisiti teha. Aga kes oleks see algataja? Tõenäoliselt peaks muutuste taga olema väga tugev rahvaalgatus.



Kui kellessegi uskuda, siis Rainer Nõlvaku taolisesse mehesse, kes tõesti on vähemalt ühe aktsiooniga saanud kümned tuhanded inimesed kokku, ja kes ei olnud kohal, see vähemalt mõttes toetas seda.



Ma ei usu, et poliitikute endi seast kerkib süsteemilõhkujat. Uued tegijad, kes rääkisid teistsugusest poliitikast … kas meil on uus poliitika? Mina ei taju.



Roheliste kui kõige värskema jõu peal on praegu veel lootus, aga nad peavad kõvasti pingutama, et see lootus ühel hetkel samamoodi ei hajuks. Lõpuks inimesed ei teegi vahet, oli see K-tähega roheline või R-tähega roheline, et mis vahet seal on. Selline perspektiiv on kohutav.



Alternatiiv?



Kui me räägime uuest süsteemist, siis jätame näiteks esialgu riiklikud asutused kõrvale. Haigekassa töötab, maksuamet töötab, politsei, koolid. Rääkida võib aga riigikogu ja ministrite süsteemi muutmisest.



Peaks küsima, kes oleks eri parteide ülene huvirühm. Kas on olemas kollektiivset mõistust, mis suudaks omakasupüüdmatult arvestada mitte rahakate huvirühmadega, vaid ühiskonna ja keskkonna harmoonilise arenguga? Tuleks kokku kutsuda puhas mõistus, inimesed, keda ei seo ükski erakondlik maailmavaade, kuhu eelarvamused on juba sisse kirjutatud.



Oleks vaja tarkade kogu. Sel võiks olla alamkogud, kas piirkondlikud või valdkonniti. Tuleks leida sadakond tarka, kellel oleks näiteks kümneliikmeline juhtkond. Peaks suutma tagada, et arenguteed ja stsenaariumid, mille nemad välja mõtlevad, vastavad ühiskonna vajadustele, et ka äärerühmad oleks rahuldatud. Seal tarkade kogus peaks olema välistatud poliitiline kemplemine, manipulatsioon ja ärapanemine, ja raha tuleks sellest juhtimismudelist eemal hoida.



Ja kui tarkade kogu töötab välja strateegia või suuna, mida ka rahvas toetab, siis võiks valitsus olla poliitikutest vaba täidesaatev võim. Ainult administraatorid ja ametiasutused.


Aga kui selline kogu tekiks, hakkaks tänased poliitikud ennekuulmatus üksmeeles sellele vastu töötama. Poliitika kui selline on ehitatud võimule, mitte tarkusele.



Olete jutu sees mitu korda viidanud oma sõpradele.


Ega me sõpradega ainult selleks kokku ei saa, et maailma parandada. Mõnikord parandame ka pead.



Aga pere? Ärimehed räägivad tavaliselt perest kui tagalast, mis peab olema kindlustatud, et ärimees saaks oma asjadega tegeleda.



Kõlab banaalselt. Kui mina oleksin selle pere liige, mille kohta öeldakse, et see on tagala, siis… Vale oleks ka öelda, et pere on rinne. Minu lähim pere, minu elukaaslane ja kaks last on mu kõige lähedasemad inimesed. See ei ole mingi tagala. Nad on kõik iseseisvad inimesed, kaasa arvatud lapsed.



Meid seob palju enamat kui sellised traditsioonilised pere koos hoidvad väärtused. Inimlikkus on meil hästi olulisel kohal. Kuna lapsed on veel üsna väiksed, siis on tänastes suhetes vajalik ka rangus, aga püüan elada nii, et lapsed ei peaks kunagi mõtlema, et sa ei saa oma perekonda valida, et sa sündisid sinna, said sellise isa ja ema ja ongi kõik. Vastupidi, see pere on ka nagu sõpruskond tegelikult.



Teie viimases raamatus «Pagejad» arutleb üks tegelane, kas armastus on olemas, ja jõuab selleni, et ideaalne suhe on see, kus ollakse koos vabad. Kas see käib teie pere kohta?



Jah, see on mu enda seisukoht ühe tegelase suhu panduna.



Ja lõpuks — samas raamatus võrdlete elu WC-paberi rulliga: nooruses tõmbad kohe mitu meetrit muretult, aga kui papist südamik juba paistma hakkab, siis püüad teha kõik, et seda kauemaks jätkuks.



Te saate kohe 40-aastaseks, kus maal oma paberirulliga olete?



Papist südamik paistab tegelikult kohe alguses, kui õige nurga alt vaadata. Ja ma olen juba ammu hakanud uurima, et millest WC-paberi rull täpsemalt koosneb. Näiteks avastasin, et tegelikult on sel mitu kihti. Vahel kaks, vahel kolm, mõnikord lausa neli. See väike tähelepanek aitab mul optimismi säilitada.



CV Armin Kõomägi


Sündinud 1969


Õppinud Tallinna 43. Keskkoolis, Tallinna Polütehnikumis ja TTÜ-s haldusjuhtimist


•    AS Smarten Logistics nõukogu esimees


Raamatud:


«Amatöör» (Pegasus 2005)


«Nägu, mis jäi üle» (Pegasus 2006)


«Pagejad» (Jumalikud Ilmutused 2009)


•    Novell «Anonüümsed logistikud» (Looming 2005, nr 4) pälvis 2006. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna


•    Eelmisel aastal valmis novelli «Amatöörid» alusel samanimeline 20minutine lühimängufilm (Režissöör Marianne Kõrver, Vesilind & Tugev Tuul Films 2008)


•    Koos fotograaf Arne Maasikuga valminud kunstiprojekt «Otsijad» on täna viimast päeva avatud galeriis ArtDepoo.


•    Vabaabielus, tütar, poeg ja kass.

Tagasi üles
Back