Töötukassa on tänavusest kevadest alates teinud üritusi, kus kohtuvad tööandjad ja töötud. Paraku on viimasel ajal juhtunud nii, et tööandjad tulevad küll kohale, kuid töötutest tulevad ehk ainult pooled kutsututest.
Töötukassa «kohtumisüritused» pole töötute seas just väga popid
29. oktoober 2012, 10:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kes oli haige, kes unustas, kes ei leidnud kohta või kes ei taha selle tööandja juures töötada, põhjuse leiab ikka,» ütleb töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonna juhataja Siim Sarapuu. «Ehk et tihtipeale ei anna töötud tööandjale isegi mitte võimalust enda tutvustamiseks.»
Sarapuu ütleb, et töötus Tallinnas ja Harjumaal ongi niipalju vähenenud, et ettevõtjatel on tööjõudu siinkandis leida järjest keerulisem. Poolteist aastat tagasi oli töötuid ca kaks korda rohkem ning praegu on Tallinnas ja Harjumaal registreeritud töötus 5 protsenti ja sellise määra juures ongi keeruline ettevõtjatel endile töökäsi leida. See tendents hakkas eriti teravalt ilmnema alates selle aasta kevadest. Samas on hulk tööandjaid endiselt veendunud, et töötaja leidmiseks piisab kuulutuse üles panemisest ja töökohale joostakse tormi. Paljud on ka üllatunud, et töötute hulgast töötajaid ei leia.
Sarapuu ütleb, et ühelt poolt nende inimeste osakaal, kes töötukassal nö käest libisevad ehk kelle puhul on küsimus, kas nad üldse tahavad tööle minna, kasvab. Samas teiselt poolt soovitab ta tööandjatel end rohkem «müüa»: «Tööandjad võiksid mõista, et ongi olemas inimeste grupp, kes ootavad, et tööandja end neile müüks.»
Kui ettevõtjad on töötajatega niivõrd hädas, siis miks nad pakuvad nii viletsaid palku? Sarapuu ütleb, et miinimumpalgaga töökohtade juures tulevad mängu lisatingimused – milline on töökeskkond, täiendavad võimalused, tööaeg. «Võtame näiteks puhastusteeninduse – valdavalt miinimumpalga lähedased pakkumised. Inimesed ei taha seda tööd võtta, põhjendusega, et vähe makstakse. Aga kui neil ongi ainult põhiharidus ja keeli ka ei oska, siis ei saa ka ju oodata kõrgemat palka,» räägib Sarapuu. «Siin tekib juba küsimus, et kaua siis oodata seda kõrgepalgalist kohta – 2 või 3 aastat? Lahendus ei ole ju see, et ma jätkuvalt ei võta ühtegi töökohta vastu. Töötu peab ka endale ausalt otsa vaatama, et kas tema oma kvalifikatsiooniga ikka saab oma soovitud ettevõttesse soovitud palgaga tööle.»
Kui oled juba aasta tööd otsinud, siis ei saa enam valida
Töötuskindlustushüvitis kui igakuiselt laekuv kindel summa võib mõnele inimesele tekitada illusiooni, et enne kui hüvitiseaeg pole läbi saanud, polegi vaja tööle minna. Sarapuu ütleb, et nii mõtlevate inimeste hulk paistab olevat vähenenud. «On näha, et töö otsimise aktiivsus ja sellega seoses ka töölerakendumine tõuseb, kui hüvitis hakkab lõppema ja suur hüpe töölerakendumises toimub siis, kui hüvitiseaeg on lõppenud,» ütleb ta. «Kui kiiresti hakkab inimene tööd otsima, sõltub sellest, kui suur on tema hüvitis ja milline on tema enesekindlus, et ta töö leiab.»
Sarapuu ütleb, et hüvitisesaamise aega ei tohiks võtta kui puhkuseaega, vaid hakata kohe tööd otsima ja kandideerima. «Kes esimestel kuudel pole aktiivselt tööotsingutega tegelenud, on pidanud hüvitise lõppedes leppima enda soovidest madalama töökohaga» sõnab ta.
Mida öelda inimesele, kes on valiku ees, kas minna vaevalt äraelamist võimaldava palgaga tööle või otsida edasi? «Kui inimene alustab kohe tööotsinguid, siis 2-3 kuud on tal aega otsida, siis on tal võimalus teha valikuid. Aga kui muudkui tuleb eitavaid vastuseid, siis tuleb endale aru anda ja otsustada edasise üle. Fakt on see, et mida kiiremini inimene tööturule saab, seda parem,» ütleb Sarapuu. «Poole aasta jooksul hakkab inimesel enesekindlus langema ja kui tal peas keerleb mõte, et »võib-olla ma ei kõlbagi kuskile», siis see hakkab peegelduma töövestlustes ja neid mõjutama. Võtke parem töökoht vastu ja otsige edasi. Ja olge avatud – me saame teid aidata.»
Iga kolme kandideerimise kuu tagant tuleks enda senine tegevus ümber hinnata, kas tõsta kvalifikatsiooni või kandideerida madalamale ametikohale, soovitab Sarapuu. «Kui ikka nt pearaamatupidaja töökohti on vähe ja konkursid suured, siis tasuks peale pooleaastast tööotsingut kandideerida aste madalamale kohale. Head ettevõtted leiavad varem või hiljem potentsiaaliga töötajad üles ja võimalusel edutavad neid,» räägib ta. «See, kes on tööd otsinud rohkem, kui aasta, ei tohiks enam kaaluda ja valida, sest tema töölesaamise võimalused järjest vähenevad. Eriti oluline on siinjuures koostöö töötukassa konsultandiga. Kui tööotsija on avatud ja valmis abi vastu võtma, siis me saame teda aidata.»