Eesti mõisaomanike ettevõtlikkus vaimustas Euroopa kolleege
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembris kogunesid Saka mõisa ajalooliste hoonete majandamise teemalist konverentsi pidama ning Euroopa ajalooliste hoonete ühenduse peaassamblee istungile Euroopa esinduslikumate ajalooliste hoonete omanikud.
«Mõisate ning losside tulevik ja nende majandamisvõimalused on teemad, mis kogu Euroopa mõisaomanikel ühtviisi mureks,» rääkis Eesti mõisate ühenduse (EMÜ) president Tõnis Kaasik. Ühendus võõrustas sel moel esimest korda sõsarorganisatsioonide juhte, kes esindavad rohkem kui 50 000 ajaloolise hoone omanikke 18 Euroopa riigis.
Eesti mõisaid ühendav katusorganisatsioon EMÜ kuulub alates 2010. aastast Euroopa ajalooliste hoonete ühenduse täisliikmete hulka koos enamiku Lääne-Euroopa ja Põhjala riikide vastavate ühendustega.
Konverentsil «Ajalooliste hoonete majandamine kiiresti muutuvas Euroopas – Põhjamaade kogemus» esinesid ettekannetega põhjamaade ja Euroopa riikide esindajad, kes rääkisid ajalooliste hoonete taastamise ja nende jätkusuutliku majandamisega seotud teemadel.
Riigil pole vahendeid
«Eesti mõisate puhul tuleb samuti vaadata tulevikku – mis neist edasi saab,» nentis EMÜ president, Saka mõisa omanik Tõnis Kaasik. Kui taasiseseisvumise alguses oli mõisate olukord Kaasiku hinnangul üsna masendav, siis vahepeal läksid asjad siiski paremaks – tekkis uusi omanikke, kel oli ka rahaliselt piisavalt võimalusi. «Hakati päästma, mis päästa annab,» rääkis Kaasik.
«Nüüd tundub mulle aga, et toimub tagasilöök, iseäranis selles osas, mis puudutab riigi omanduses olnud mõisakomplekse – mõisates asunud hooldekoduhooned paisatakse müüki,» rääkis Kaasik. «Kui ikka 5-6 uhket mõisahoonet, kus hooldekodud on tegutsenud, paisatakse ühel ajal müüki, ei saa ma hästi aru, kustkohast need varakad ostjad välja ilmuma peaks. Kõige hullem on siis, kui selle tagajärjel tekivad uued lagunevad arhitektuurimälestised,» tunneb Kaasik mõisate saatuse pärast muret.
Kaasiku sõnul nõuab mõis suurt investeeringut, millest ostuhind enampakkumisel on vaat et kõige väiksem. «Eestis napib sellist kapitali,» rääkis Kaasik, viidates taasiseseisvumise algusaastatele, kui välismaised investorid võileivahinnaga Eestis komplekse kokku ostsid ning need siis lagunema jätsid.
«Riigil pole aga vahendeid, et ajalooliste hoonete taastamisele kaasa aidata – tänavu jagus kogu Eesti kultuuripärandile vaid 600 000 eurot,» möönis konverentsil osalenud muinsuskaitseameti juht Kalev Uustalu.
Kohalik tööandja
Saka mõisa taastanud Kaasik pole selleks riigilt ega eurofondidest raha saanud, kui välja arvata keskkonnainvesteeringute keskuselt saadud toetus pargi heakorrastamiseks. «Mõisa peahoone oleme aga taastanud puhtalt oma jõududega,» rääkis Kaasik. Mehe sõnul on tema jaoks olnud oluline taastada mõis võimalikult ajalootruult. «Muinsuskaitseametnikud olid minu jaoks pigem partnerid, kellelt abi küsida, sest tahtsin taastada kõigile nõuetele vastava ilusa mõisa,» selgitas ta.
Saka mõisakompleksi, mis Kaasiku jaoks unistustes mõlkunud tudengiajast saadik, kui ta kord piirivalvekordonis kinni peeti, on mees nüüd omanikuna turismivaldkonnas üles töötanud, olles piirkonna ainus suurem tööandja. «Võin uhkusega öelda, et meil töötavad ainult kohalikud,» tõi Saka mõisa omanik näite, rõhutades mõisate rolli ka kohaliku kogukonna arengus. «Ajalooliselt olid mõisad aga majandusüksused – kui mõnel pool tootmist jätkatakse, on see ju igati tervitatav,» avas Kaasik tulevikuperspektiive. «Miks mitte olla külarahvale tööpakkujaks?»
Kümnetele inimestele annab Muhu- ja Saaremaal tööd ka tänavuse Euroopa kultuuripärandi auhinna, Heike Kamerlingh Onnes European Heritage Award 2012 laureaat Pädaste mõis. Mõisakompleks valiti Euroopa 2012 hinnatuimaks ajalooliseks hooneks viie Eesti mõisa – Pädaste, Karlova, Atla, Saue ja Saka – hulgast.
Auhind antakse igal aastal ajaloolistele hoonetele riigis, kus koguneb Euroopa ajalooliste hoonete ühenduse peaassamblee, silmas pidades nii ajaloolise hoone taastamist kui ka panust mõisakultuuri arendamisse laiemalt. Laureaat kuulutati välja pidulikul galaõhtusöögil Vihula mõisas.
Pädaste mõisa omanik Imre Sooäär pidas Euroopa ajalooliste hoonete ühenduse aastaauhinda suurimaks tunnustuseks, mida tema ning ta äripartneri Martin Breueri 16 aasta pikkune töö seni pälvinud. «Kolleegide tunnustus on äärmiselt tähtis, sest nemad teavad kõige paremini, mida ajaloolise hoone taastamine tähendab,» sõnas Sooäär.
Ühenduse president Rodolphe de Looz-Corswarem kiitis siinsete mõisate ülesehitustööd. «Siinsete mõisaomanike ettevõtlikkus ja tohutu tahe on teinud mõisad kaunimaks, kui need kunagi olnud on,» lausus ta.
Eesti mõisate ühenduse presidendi Tõnis Kaasiku sõnul on enamik Eesti mõisaid või mõisakohti – mida on rohkem kui tuhat – uudistajatele ühel või teisel moel avatud – ringi võib käia ka seal, kus omanikud mõisa oma koduks ehitanud.
«Loomulikult ei saa minna ja teise koju suvalisel hetkel sisse astuda, kuid viisakalt mõisapargis ringi jalutada ja hoonetega tutvuda pole keelatud,» rääkis ta. Mõisate ühe tulevikuvisioonina näebki Kaasik just turismi, see aga sõltub tema sõnul paljuski ka mõisa asukohast ja omaniku eesmärkidest. «Kiire kasumi teenimine ei tohiks siin kindlasti olla eesmärk omaette.»
Samuti on Kaasiku sõnul tervitatav tendents, kui hoolivad omanikud mõisast oma kodu ehitavad. «Kodu puhul on muidugi kõigil inimestel omad ootused, kuid mõne inimese unistuseks ja sooviks ongi just mõisakodu,» rääkis Kaasik. «See on lihtsalt nii eriline ja unikaalne kodu, mille sarnast pole kellegi teisel.»