Euroala pangandusliidu teel on palju poliitilisi tõkkeid, kuid kõige hirmuäratavam neist on nn «euroväliste» ELi liikmesriikide vastupanu.
«Eurovälised» pelgavad pangandusliitu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal tuleb euroametnikel taluda euroväliste häälekaid vastuväiteid ühtse ja ainsa pangajärelevalve kavale – reformile, mis vajab jõustumiseks kõigi 27 ELi liikmesriigi toetust.
Riigid nagu Rootsi, Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik on pahased, et Euroopa Komisjoni ettepanekus on nigelad tingimused liituda soovijaile – ning nõrgad kaitsemehhanismid neile, kes välja jääksid.
Ükski 10st eurovälisest, Britannia välja arvatud, ei ole põhimõtteliselt pangandusliidu vastu ning võitlevad visalt mõistlike võimaluste eest kampa lüüa. Kuid Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt võttis tabavalt kokku paljude kõhklused.
«Mida meie sellest saame?» küsis Reinfeldt. «Kui meil poleks seal mõju... siis ei haakuks see iial. Ma ei usu, et keegi välistest sellega nõus oleks.»
Kaalul on rohkem, kui riikide suveräänsus panganduse küsimustes. See on test: kas EL tuleb toime euroala sügavama integratsiooniga, mis otseselt mõjutaks kõiki 27 majandust.
Nagu kinnitavad septembris Küprosel rahandusministrite koosolekul viibinud allikad, hoiatas Rootsi rahandusminister Anders Borg oma ametikaaslasi, et kohmakas katse euroala pangandusliitu luua võib «ELi lõhestada».
Taoliste vastuväidete valguses tuleb Euroopa Keskpanga (EKP) ülevaatajarolli ilmselt oluliselt kohendada – muutes otsuste tegemise reegleid, vastutusala ulatust, volituste kaalu. Seda nii pangaliidus kui väljaspool.
Riikide arv, mis lõpuks liituvad, mõjutab suuresti ka Suurbritanniat, millel läheks raskeks ajada oma asja – «kaitsta ELi ühisturgu» ja Londonit kui finantskeskust – jäädes väiksese vähemusega väljapoole EKP järelevalvesüsteemi.
Sakslasest europarlamendi liige Werner Langen hoiatas läinud nädalal, et kui London välja jäetakse, võib tulemuseks olla «Euroopa lõhenemine, väga plahvatusohtlik lõhenemine».
Kuigi enamik «väliseid» mõlgutab pangajärelevalve küsimuses sarnaseid muremõtteid, on ka ridamisi rahvuslikke motiive ja tagamaid.
Näiteks Poola-sarnased, mis on seadustega otsustanud euroga liituda ning tahavad öelda sõna sekka selle struktuuride kujundamise vallas. Varssavi tahab, et uus järelevalve oleks demokraatlikult aruandev.
«Me usume, et kui meil on ühtne järelevalve, millel pole aruandekohustust, siis me külvame seemneid suure eurokriisi jaoks viie-kümne aasta pärast,» ütles Poola rahandusminister Jacek Rostowski.
Kardetakse ka seda, et ilma EKP heakskiitva pitserita jäävad pangandussüsteemid halba valgusse. Või et riikidele jääb vähem meelevalda euroala pankade üle, mis nende territooriumil tegutsevad. Näiteks Tšehhi Vabariigis on kõik pangad euroala pankade filiaalid.
Teistmoodi dilemmad on olemasolevatel finantskeskustel. Rootsi näiteks on järelevalveriigiks enamikele pankadele Eestis, mis kuulub euroalasse. Ning Nordea, piirkonna suurim pank, peab peakorterit Rootsis kuid on suurima Soome panga omanik, mis asub euroalas.
Soome ja Nordea kutsuvad Rootsit pangaliitu. Nordea tegevjuht Christian Clausen on isegi hoiatanud, et pangaliidu piirile kõõluma jäädes võib mõnel pangal ebamugav hakata ning siis on parem peakorter ära kolida.
Euroopa Komisjoni ettepaneku alusel võivad eurovälised küll EKP järelevalvesüsteemiga liituda, kuid juriidiliste piirangute tõttu ei saa nad seal täit hääleõigust. Üks kõrge diplomaat võrdles plaani olukorraga, kus sul palutakse «kõiges kuuletuda. Ja kõik».
ELi ametnikud loodavad leida kompromisse ja «loovaid» juriidilisi lahendusi pakkumaks rohkem ametlikku mõju. Kuid poliitilised aspektid on veelgi salakavalamad – nagu finantsvastutus, kui midagi nihu läheb. Näiteks: kas pangandusliit pakuks lõpuks automaatset likviidsust ja hoiuste garantiisid ka riikidele väljaspoole euroala?
Rootsi on juba pikemat aega võidelnud õiguse eest nõuda oma pankadelt kõrgemaid kapitalitasemeid, kui euroalas. See on otsus, mis mõjutaks Rootsi maksumaksjaid ja mis võetaks nende käest ära. «Me tahame teistest tõsisemaid ettevaatusabinõusid, karmimaid tingimusi,» ütles Reinfeldt, nimetades antud küsimust üheks oma «punastest joontest».
ELi liikmed, mis ei kuulu euroalasse, tahavad kindlamaid garantiisid, et EKP ei hakka domineerima bloki reeglite üle, omades kõigutamatut enamust Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuses (EBA), mis koordineerib riiklike järelevalvete tööd.
Euroopa Komisjon pakkus küll muudatusi hääletamisprotsessis, kuid euroväliste meelest sellest ei piisa. «Isegi kui me ei liitu [pangaliiduga], on see ikkagi usalduse küsimus, kuna meil on siis koolihoovis see uus suur türann,» ütles üks läbirääkimistesse kaasatud diplomaat. «Võib-olla on ta sõbralik, aga mis siis saab, kui ei ole? Me ei tea, kuidas see kutt käituda kavatseb, selles ongi probleem.»
Copyright The Financial Times Limited 2012