Croke Parki staadioni ümber Dublini kesklinnas lookleb pikk saba noori inimesi. Mitte piletisaba – käimas on töömess ning hinges lootus välisfirmas amet leida ja maalt lahkuda.
Iirlaste väljaränne võtab tuure üles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Praktiliselt kõik mu sõbrad on lahkunud, tööd otsima. Kes on New Yorgis, kes Torontos, kes Austraalias või Londonis,» ütleb 24-aastane vastse inseneriharidusega Tommy Flynn, kes kodumaal kuidagi tööd ei leia.
«Saatsin umbes 60 CVd Iirimaad mööda laiali, väga vähe vastuseid tuli. Katsun vist õnne Kanadas,» ütleb ta.
Viimased andmed emigratsiooni kohta maalivad Iiri majandusest sünge pildi. Aprilli lõpu seisuga lahkus riigist aastane rekordhulk rahvast – 87 000 inimest. Eelnenud 12 kuu vastav näitaja oli 80 600.
Kõige rängemini on räsida saanud 15-29 aasta vanused. Neid on alates aastast 2008 välismaale elama läinud 182 900.
Ligi kolmandik 15-24 aastaseid, kes nn «keldi tiigri» buumis üles kasvasid, mil head palgad olid üldlevinud nähtus, on nüüd töötud. Ka neil, kes veel tööl käivad, on palku kasinamaks kärbitud.
«Inimesed hääletavad jalgadega, kuna nad kas ei leia tööd või siis on pakutavad töökohad niivõrd ebakindlad, et välismaal tundub elu kindlam,» ütleb Brid O'Brien Iiri tööhõiveametist.
25-40 aastased on aga lookas kinnisvaramulli pärandi, üüratute laenude ja negatiivse väärtusega eluasemete all. Rahahädad ajavad täiskasvanud lapsi tagasi vanematekoju: 91 000 üle 30 aasta vanustest elavad oma vanemate juures.
«Kõik mis viltu minna võis, see viltu ka läks. Avalik sektor kärbib töökohti, erasektor tõmbab investeeringuid koomale ning väikeettevõtted seisavad silmitsi krediidikrahhiga,» ütleb O'Brien.
2010. aastal kehtestas valitsus valdavale osale avalikust sektorist värbamiskeelu, et teha tegemist eelarvepuudujäägiga, mis kasvas 2011. aastaks 13 protsendi peale – ELi suurimaks. 2015. aastaks on kavas kärpida riigitöötajate arv 37 500 võrra 282 500 peale, nagu nõuab rahvusvaheline abipakett.
«Alalist õpetajakohta ei saa tänavu praktiliselt ükski [kõrgkooli]lõpetaja. Keskmine ooteaeg alalisele tööle on kaheksa aastat või enam,» ütleb 25-aastane Art McCarrick, kes juunikuus ajaloo- ja geograafiaõpetaja paberid omandas.
«Praegused lõpetajad on Iirimaa ajaloo parimad, kuid palka hakkavad nad saama 30 protsenti vähem, kui vanemad koolmeistrid, kes kõrvalklassis täpselt sama tööd teevad,» kurdab McCarrick valitsuse ja ametiühingute hiljutise kompromissidiili üle. Ise kavatseb ta Suurbritanniasse õpetajatööd otsima siirduda.
Mitmed kommentaatorid on nimetanud Iirimaad «maaks, mis pole noorte jaoks», osutades valitsuse tõrksusele kärpida pensione ja suuri palku avalikus sektoris, pommitades meetmetega pigem tööturule pürgivaid noori.
«Paljud noored on frustreeritud, pettunud,» ütleb Iirimaa rahvusliku noortekogu NYCI asedirektor James Doorley. «Mõned ütlevad, et ei usu enam Iirimaasse ega kavatse iial tagasi tulla.»
Copyright The Financial Times Limited 2012