Veel hiljuti oli Rein Kilk lugupeetud suurärimees, terav raadiohääl ja hinnatud arvamusliider. Pankrotihaamri kolksatuste saatel on tema ärid nüüd kaotanud oma kunagise sära. Toidukontserni pärli ostsid taanlased ning põhiline küsimus on, kui kaua ärimees pead vee peal hoida suudab.
«Kui keegi ärandab sult auto, siis ta pannakse pokri. Kui sa teed sama asja, aga suuremates mahtudes… siis see lämbub lihtsalt Eestis ära,» räägib telefonis vandeadvokaat Üllar Talviste.
Talviste esindab Saksa päritolu Unicredit Bank AGd, mis laenas Rein Kilgi praeguseks pankrotistunud ning maha müüdud firmale Werol Tehased raha tootmisseadmete ostuks.
Kuna Werol jättis seadmete eest maksmata 100 miljonit krooni ehk üle 6 miljoni euro, nõuavad sakslased Talviste abiga Kilgi teiste firmade leivatootja Pere ASi ja sadamate valdusfirma Transcomi pankrotti.
100 miljonit kahju
Mõlemad firmad andsid pangale garantii, et kui ostja summat ei maksa, maksavad võla nemad, ent nüüd, mil tasumise aeg käes, ei ole maksjat kummastki.
AS Pere, kes on lõplikku pankrottiminekut siiani edukalt vältinud, esitas kuu pärast Unicrediti nõude esitamist kohtule avalduse saneerimiseks. Kuna firmajuht tegi seda poolikult, lükkas kohus taotluse alguses tagasi, ent augustis said puudused kõrvaldatud ning kohus võttis asja menetlusse.
Talviste leiab, et see on otseselt seotud nende pankrotiasja takistamisega, sest enne peab kohus otsustama saneerimise üle ja alles siis minnakse pankrotimenetluse kallale. Advokaadi sõnul venitatakse, et kantida firmast välja võimalikult palju asju.
Et seadus ei näe ette, kui kaua saneerimismenetlus kestab, võivad omanikud Talviste sõnul asja rahulikult võtta.
«On vaja aega võita, et viimased jäänused kuhugi kokku korjata. Meie kliendil on kogu Ida-Euroopa tegutsemine kindlustatud, aga see eeldab kõigi formaalsete sammude lõpule viimist, mis tagavad väljamakse. Aga lõpuks peab keegi kaotuse – 100 miljonit krooni – vastu võtma,» ütleb Talviste.
Postimees on varem kirjutanud, et Pere ASist on välja viidud seadmed, kinnistud, töötajad ja isegi kaubamärk. Kui kolm esimest kanti Pere ASi enda tütarfirmade nimele, siis tootemark viidi firmast nii kaugele kui võimalik ja anti näiliselt asjasse mittepuutuva firma kätte.
Transcom pankrotis
Transcom, mille põhiline väärtus peitub üpris head kasumit teeniva Pärnu Sadama aktsiates, on siiani olnud kõikidest Kilgi äridest näiliselt puhtaim. Sel pole olnud maksuvõlga, keegi pole avalikult kurtnud, et firma neile võlgu oleks.
Saksa panga avalduse peale määras aga kohus sel kuul firmale ajutise pankrotihalduri. Viimane peab oma aruande firma käekäigu kohta esitama 27. septembriks. Loo kirjutamise ajal pole aga firma haldurile ühtegi paberit esitanud, mistõttu ei saa pankrotihaldur Karin Antsov vastata ka küsimusele, kui elujõuline ettevõte on.
Äriregistrist firma möödunud aasta aruannet ei leia. Küll võib sealt leida Pärnu Sadama aruande, mille omanikud on lisaks Kilgile Juhan Pihelbu ja Mati Einmann. Aruande kohaselt sai firma mullu 9,3 miljoni eurose käibega 4,3 miljonit eurot kasumit. Kokku on firmal jaotamata üle 8 miljoni euro kasumit. Seega võib öelda, et tegemist on üpris ainukese kindla äriga, mis Kilgi valduses on.
Werol läks taanlastele
Varem võis kindlaks rahaallikaks pidada ka Werolit, aga end Lõuna-Eesti kuningaks tituleerinud ärimees suutis vastupidist tõestada.
Kilgi tuttavad on öelnud, et ettevõtja põhiliseks puuduseks on see, et ta ei jaga midagi modernsest raamatupidamisest ega oska lugeda ka bilanssi, et saada toimuvast selget ettekujutust. Nii ongi Kilk jäänud truuks oma kunagistele arusaamadele ärist ja selle juhtimisest. Kui üht firmat, kus omanik iga päev kohal, võib nii edukalt majandada, siis keerukat kontserni enam mitte. Ühel hetkel pidigi kogu kontsern kokku kukkuma.
Heaks näiteks on Werol, mis tegelikult on lollikindel rahamasin. Vala aga raps sisse ja võta õli teisest otsast välja. Poliitilised huvid ajasid riigifirma Weroli korra pankrotti, kust selle ostis Kilk.
Kilgi teiste firmade võlad aga lükkasid ilmselt ka Weroli jälle kummuli. Praegu on see Eesti toidutööstuse au ja uhkus liikunud Taani omanikule.
Weroli aruandeid silmitsedes nähtub, et ettevõtte käive oli üle poole miljardi krooni veel paar aastat
pärast seda, kui Kilk selle endale sai, teenides ligi 20 miljonit krooni kasumit. Ent kasumilahter hakkas kiirelt tühjenema ning lõpuks tuli numbrite ette miinusmärk.
Werol ei tulnud Kilgile lihtsalt kätte. Pärast firma pankrotistumist 2005. aastal olid selle kosilaseks ka Urmas Sõõrumaa ja Oliver Kruuda. Aasta alguses näis, justkui vägikaikaveos jääks peale viimane, ent augustiks jõudsid kunagine turvaärimees ja Kilk kokkuleppele, millega viimane sai äri endale.
Rääkides turvaärist, siis ka Kilgil endal on selles kogemusi – kuni 2009. aastani oli tal Skorpioni-nimeline turvafirma, mille ostis ära Pristise omanik Indrek Sepp. Nüüd teavad inimesed seda firmat paremini USS Security nimega, kuna just selleks firma pärast Urmas Sõõrumaa taassisenemist turvaärisse muutus. Ka Sepa ja Kilgi turvafirma tehing päädis kohtuvaidlusega.
Puidutööstus Sylvesterile
Lisaks pankrotistunud Werolile, Lihameistrile ja ohus olevale Perele kuulub Kilgile ka Ammende Villa, aknatootja Green Window ja Pindisain Ehitus. Neist keskmisel on riigi ees maksuvõlg – kokku umbes 60 000 eurot. Tallinnas on Kilgil ka kinnisvaraga tegelev Zelluloosi Kinnisvara.
Äriregistrist leiab, et Kilgi nimel on endiselt ka Sakala Saeveski, kuid veebruarikuus ostsid kunagised Sylvesteri omanikud osaühingu Combimill all ära kogu firma vara. Võlgades firmat polnud nad nõus võtma, mistõttu ootab see nüüd tõenäoliselt oma lõppu.
Firma juhiks on määratud Silver Eensaar, keda Äripäev on kutsunud firmade matjaks. Eensaarel on lehe andmeil Kilgiga ka varem kokkupuuteid olnud – ta oli 2007. aastal pankrotti tüüritud ASi L. Rei viimane juhatuse liige.
Pere AS ei ole riigile siiani ära maksnud 650 000 euro suurust võlga, kuigi edasimineku märki näitab see, et võlast 608 000 eurot on ajatatud.
Postimees on varem kirjutanud, et suure võla tõttu nõudis ettevõtte pankrotti ka maksu- ja tolliamet, ent tänu salapärasele toetajale, kes lubas võla tasuda, võttis amet avalduse kohtust tagasi. Ühtlasi ei julgenud amet lõpuni minna, kartes, et kõik Pere töötajad jäävad tööta.
Isiklikud käendused
Tegelikkuses räägivad Kilki tundvad inimesed, kuidas karismaatiline ärimees suudab ka kõige jäigema ametniku ja pankuri pehmeks rääkida, lubades võlad tasuda.
Et Kilk on andnud paljudele laenudele ka isikliku käenduse, on see oskus talle hädavajalik ellujäämiseks.
Samas ei usu enam ammu kõik tema sarmi. Näiteks kunagine äripartner, meediamogul Hans H. Luik lasi kohtutäituril arestida Kilgi firmadele ja talle isiklikult kuuluvad kinnistud, üritades survestada teda ammust võlga tasuma. Kui suure summaga tegu, ei olnud Luik nõus avaldama, ent kui varem on meedias nimetatud seda «väikeseks kohustuseks», siis siinkirjutajaga suheldes muutis Luik selle «keskmise suurusega kohustuseks».
Sekeldused vanade sõpradega ning pidevad pankrotid ja skeemitamised on viinud selleni, et kunagisest avaliku arvamuse liidrist, kes oli pea kõikide äriajakirjanike valvekommentaator ning tuntud raadiohääl, on saanud tagaplaanile tõmbunud erak.
Või siiski mitte, sest äpardunud ärimees on suutnud osavalt luua endast pildi kui usinast üliõpilasest, kes Tartu Ülikooli avaaktusel istus esireas. Ta õpib septembrist kirjandust ja kultuuriteadust ning sooviks võib-olla kunagi ajalooõpetajaks saada.
Otsustaja üritas Kilgiga selle loo kirjutamise ajal mitme päeva jooksul ühendust saada, ent kaks mobiilinumbrit, mis aeg-ajalt on osutunud edukaks tema tabamisel, jõudsid lõpuks vaid kõneposti.
Vahetult enne Otsustaja trükki minekut otsustas kohus algatada AS Pere pankroti.