Uus Eesti Panga pealik lubab VEB Fondi tõe välja selgitada
22. september 2012, 00:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba pikemat aega on avalikkus oodanud Eesti Pangalt selgitusi selle kohta, kuhu on kadunud sajad miljonid kroonid VEB Fondiga seotud raha. Nüüd lubab Eesti Panga uus president teema põhjalikult käsile võtta ning tõe välja selgitada.
«Eesti Panga praegune juhatus pole detailselt kursis VEB fondiga seonduvaga,» teatas eile keskpanga pressiesindaja Viljar Rääsk. «Seetõttu andis panga president siseauditi osakonnale ülesande otsida välja ja anda hinnang Eesti Panga VEB fondiga seotud dokumentidele ja tegevusele.»
Järjest juurde
Põhjuseid VEB fondi uurida tuleb aga järjest juurde. Kui Postimees viimati juunis sellest kirjutas, siis oli teada, et riik müüs 1997.–1998. aastal 360 miljoni krooni (23 miljoni euro) jagu enda VEB fondi sertifikaate salapärasele isikule, kelle nime fondi likvideerija Rein Järvelill avalikustada ei tihanud.
Üleeile rääkis Järvelill aga Kanal 2 «Reporterile», et see salapärane isik oli Ühispank, kes omakorda müüs need edasi ühele Venemaa firmale. «Lõpuks jõudsid need ühe Vene residendist sertifikaadiomaniku kontole, kellel oli õigus oma raha Vene Välismajanduspangast välja võtta,» kõneles Järvelill.
Sellise trikiga saadi Venemaa pangast kätte 360 miljonit krooni, mis muidu olekski sinna kinni jäänud. Probleem on aga selles, et Eesti Pank ise sai vaid ligi 40 miljonit krooni.
244 miljoni krooni jagu VEB fondi sertifikaate müüs Eesti Pank nimelt 1997. aastal Ühispangale 24 miljoni krooni eest ning 103 miljoni krooni jagu nõudeid 1998. aasta mais 12,4 miljoni krooni eest (vastavalt vaid ligi 10 ja 12 protsenti nominaalsest hinnast).
Seda, miks Eesti Pank otsustas äkki sertifikaadid Ühispangale müüa, ja veel üsna olematu hinna eest, varjutab paras saladuseloor.
Näiteks pidas Eesti Panga toonane president Vahur Kraft 1999. aasta juunis riigikogus esinedes 12 protsenti heaks tulemuseks. Tema sõnul olid sel ajal vabalt ringelnud sertifikaadid väärtusega 5–10 protsenti. Kraft jäi eile selgitusteks välisreisi tõttu tabamatuks.
See salapärane Vene resident, kellele Ühispank sertifikaadid edasi müüs, oli Järvelille sõnul TSL International. See on üsna tundmatu firma, mille asutaja oli aga Russki Razmeri nimelise viina tootmisega kuulsust kogunud Aleksandr Matt.
Sama firma torkab silma 1995. aasta aprillis, sel ajal Eesti Panga asepresidendi ametit pidanud Krafti allkirjaga dokumendil, kus näidati, et TSL Internationalil on Venemaa Välismajanduspangas külmutatud 32 miljonit USA dollarit ehk 453 miljonit krooni.
Polnud päris täpsed
See dokument ja TSL Internationali nime all seal esitatud nõuded on aga ka kogu eelneva mõistmise võti.
Nimelt käis Nõukogude aja lõpus kõigi Eesti firmade arveldamine välismaaga läbi Venemaa Välismajanduspanga. Kuid 1991.–1992. aastal külmutasid Vene võimud Eesti firmade, õigemini Eesti pankade kontod seal.
Kuna oli oht, et seeläbi lähevad Põhja-Eesti Aktsiapank ja Balti Ühispank pankrotti, otsustas riik nad päästa ja tõsta külmutatud summad neist välja, asutades VEB fondi.
Sellesse koondus enam kui 800 miljoni krooni jagu nõudeid, mille eest anti välja sertifikaadid, mille üks kroon oli võrdne ühe krooniga fondis. Fondi puhul kehtestati põhimõte, et sinna tõstetud kontode omanikud saavad oma raha tagasi proportsionaalselt ehk kedagi ei eelistata teistele.
Kuid see põhimõte sai peagi hoobi. Nimelt selgus 1995. aasta 30. jaanuaril Venemaa Välismajanduspangalt saadud kirjast, et need VEB fondi sertifikaadiomanikud, kes on Venemaa residendid, võivad oma külmutatud raha tagasi saada.
Nagu selgub Järvelille kirjast riigikohtule, tärkas seepeale fondiga seotud isikutes mõte meelitada pangast välja oluliselt suurem summa raha. Toona oli selliseid Vene residendist VEB fondi sertifikaadiomanikke viis ja nende sertifikaatide kogusumma ligi 37 miljonit krooni. Aga nagu juba öeldud, näitas Kraft oma kirjas nende suuruseks 453 miljonit krooni.
Järvelille sõnul andis see «võimaluse hilisemalt sertifikaatide loovutamise tehingute läbi realiseerida ligi 420 miljoni Eesti krooni ulatuses nõuete teostamist». Läbi selliste tehingute seeria said realiseeritud ka mainitud 360 miljoni krooni väärtuses sertifikaadid.
Kas võib siis öelda, et Eesti Pank võltsis teadlikult dokumente? Seda sõna Järvelill «Reporteriga» rääkides siiski kasutada ei julgenud. «Kas just võltsis, aga võib öelda, et Eesti Panga esitatud andmed Vene residentide kohta ei olnud päris täpsed, ja just mainitud firma osas,» ütles ta. «Eesti Panga esitatud õiendis oli mõnevõrra suuremana täheldatud selle firma sertifikaatide kogusumma.»
Kes aga need sajad miljonid kroonid eelkõige maksumaksjate raha lõpuks endale sai? Sellega seonduvatest vastustest hiilisid erinevad osalised eile üksteise järel mööda.