Seeder: suhkrutrahvi kohtuasjad tuleks lõpetada

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Foto: Elmo Riig / Sakala

Põllumajandusminister soovitab neljapäeval valitsusel loobuda ettevõtteilt suhkrutrahvi sisse nõudmisest ning Euroopa Komisjonile makstud trahv tagasi küsida.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kas valitsuskabinet otsustab homme ka suhkrutrahvi nõuetest ettevõtete vastu loobuda?

See on üks võimalik lahendus. Muude laovarude osas on olukord selgem. Meil on Euroopa Kohtu otsus, mis ütleb, et kuna õigusaktid ei olnud 1. mail 2004 avaldatud, siis puudub alus ettevõtjatelt raha tagasi nõuda.

On olemas ka teine Euroopa Kohtu otsus, et muude laovarude puhul liikmesriikidele määratud trahv ei ole kooskõlas Komisjoni eesmärkidega, ei aita kaasa spekulatsioone siseturul vältida. Kohus tühistas trahvi, see on otsus on aluseks küsida muude laovarude trahv Euroopa Komisjonilt tagasi ja põllumajandusministeerium on saatnud Euroopa Komisjonile kirja palvega, et nad selle raha meile tagastaksid.

Suhkru kohta vastavaid kohtuotsuseid ei ole, aga suhkru olukord on teatud osas analoogne muude laovarudega, ka seal ei olnud õigusaktid avaldatud 1. maiks 2004. Samas muude laovarude puhul ei olnud ette nähtud aega, et need riigist välja viia või ümber töödelda. Suhkru puhul see aeg anti ja sellevõrra on olukord erinev. Nüansse on palju, ka juriidilise probleeme. Poola juhtum tähtaeg ennistati Euroopa Kohtus, sügisel läheb täie hooga kohtus lahti arutelu, mida tähelepanelikult jälgime. Kabinetis arutame seda, aga arutelu lõpptulemust ma prognoosida ei julge, aga selline tulemus võib tulla.

Kui valitsus otsustab nõuetest loobuda, siis võtate kohtuasjad tagasi?

Jah, loomulikult. Aga meil tuleb valitsuses arutada ka nõude esitamist Euroopa Komisjoni vastu. Euroopa Komisjoni pädevus oli avaldada õigusaktid Euroopa Teatajas riigikeelsena. Meil on mõttekoht, kas nõuda suhkrutrahv Euroopa Komisjonilt tagasi. See on juriidiline ja poliitiline küsimus, kui teravaks tahame ajada suhteid komisjoniga vaidluses, mis ulatub aastate tagusesse aega olukorras, kus muude laovarude trahvi kolm korda vähendati 300-lt 100-le miljonile kroonile. See on juriidiline ja poliitiline küsimus, kus räägime uue finantsperioodi põllumajandustoetuste võrdsustamise taotlusest.

Ma ei taha teile sõnu suhu panna, aga kas ma saan õigesti aru, et teie isiklik seisukoht on, et Eesti peaks ettevõtetelt suhkrutrahvi nõudmisest loobuma, aga Euroopa Komisjoni vastu ei peaks nõuet esitama?

Põllumajandusministeeriumi seisukoht on ja mina arvan, et siseriiklikud vaidlused peaks lõpetama nii muude laovarude kui ka suhkru osas. Ma olen jõudnud peale pikki arutelusid juristidega sellise järelduseni, teades endise riigikogu rahanduskomisjoni liikmena ka selle asja ajalugu, et oleks õiglane, õige ja mõistlik siseriiklikult vaidlused lõpetada.
Me peaksime pöörduma komisjoni poole ja nõudma tagasi nii muude laovarude kui ka suhkrutrahvi.

Aga te ise ütlete, et olukord on poliitiliselt keeruline, sest Komisjonilt tuleb välja rääkida suurem toetus põllumeestele. Uus konflikt meile ilmselt kasuks ei tule?

Aga ma arvan, et kõik asjad ei pea omavahel seoses olema. Me ei peaks olema pisike, kuulekas ja oma õiguste eest üldse mitte seisev riik. Meil on riiklikud huvid, mis tähendavad ka vaidlusi, siis tuleb ka vaielda. Suures plaanis oleme olnud eeskujulik Euroopa Liidu liikmesriik, kes reegleid väga hästi on järginud. Suhkrutrahv oli ebaõiglane, kuigi kui ajas tagasi minna, siis see ei olnud ainult siseturu küsimus. Me olime seotud ka WTO reeglitega toona, oli keeruline leida Euroopa Liiduga liitumisel parim lahendus. Suhkrutrahv on valuraha Euroopa Liiduga liitumise eest.

Aga ma arvan, et meile tehti ka liiga. Ma arvan, et keegi ei tõsta nii primitiivset seost, et saate suhkrutrahvi, aga ei saa seetõttu võrdsemaid toetusi. Minu arvates on õige Euroopa Komisjonilt nii muude laovarude kui ka suhkrutrahv tagasi nõuda. Kohtukulusid me ei hakka Euroopa Komisjonilt tagasi nõudma.

Mis saab ettevõtjate kohtukuludest?

Eks ettevõtjad saavad kohtukulud tagasi. Iga juhtum vaadatakse üle individuaalselt. Olukord on keeruline, sest on ettevõtjad, kes tasusid trahvi, aga ei vaidlustanud. On ettevõtjad, kes tasusid trahvi, aga vaidlustasid selle. Siis on meil ettevõtjad, kes läksid kohtusse ja kohus mõistis raha välja. Ka riigikohus on ühel või kahel korral mõistnud trahvi riigi kasuks välja. Kellele me nüüd kohtukulud hüvitame? See on keeruline olukord. Seda võin kindlalt öelda, et kui Eesti riik saab Komisjonilt tagasi muude laovarude trahvi, siis Eesti riik tagastab kõikidele ettevõtjatele muude laovarude trahvi. Riik ei kavatse vaheltkasu võtta.
Suhkru osas on olukord praegu veel lahtine, aga võib tulla samasugune lahendus, mis muude laovarude osas, positiivne lahendus nii riigile kui ka ettevõtjatele.

Mulle ajakirjanikuna on tundunud juba kaks või kolm aastat, et vana vaidlus tuleks lõpetada. Miks Eesti riik ettevõtjatega nii kaua on kohtus käinud?

Valitsus täidab seadusi. Seadus nägi ette laovarude eest tasude määramise ettevõtjatele. Olgem ausad, Euroopa Liiduga liitumist kasutasid ettevõtjad ära spekuleerimiseks. Ma ei taha öelda, et kõik ettevõtjad, kel olid suuremad varud, olid spekulandid, aga on ilmselge, et seda hetke kasutati ära. Praegu peab ütlema, et terasid sõkaldest pole olnud võimalik kehtivate seaduste alusel eraldada. Minu arust tuleks vaadata kaheksa aastat tagasi, kuidas kiirustades seadusi kehtestati. Minu arust tuleks küsida, miks tollal nii tehti.

Kogu Eesti riigi asjaajamine on olnud algusest peale ebaõnnestunud?

Jah. Ma ei taha ühtegi ministrit konkreetselt süüdistada. Tegutsemisruum oli ajaliselt piiratud, me ei saanud rikkuda WTO reegleid. Suhkrutrahv oli Euroopa Liiduga liitumise hind, aga kui trahvid tagasi saame, siis polegi hinda olnud peale aja- ja närvikulu ning ebameeldivuste ja kohtuskäimiste.

Juhan Parts oli toona peaminister, põllumajandusminister Tiit Tammsaar, kas peaksime nende peale näpuga näitama?

Nii öelda ei saa. Kui mäletate arutati suhkruaktsiisi, tolle või suhkru sisseveo keeldu, aga häid lahendusi ei olnud. Tobe olukord oli, sest ühinesime turuga, kus suhkruhind oli kõrgem kui Eestis. Meilt nõuti, et hinna suurendamist administratiivsete meetoditega või koguste piiramist või defineerida spekulatsioon. Olukord oli nii jabur, et head lahendust ei olnudki.