Kuidas põlevkivist õli tuleb?
21. august 2012, 08:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on teisel kohal. Esimesel kohal on Hiina Fushuni põlevkivikompleks, ent Eesti Viru Keemia Grupp (VKG) edestab Brasiilia Petrobrasi tehast. Eelmisel aastal töötles Eesti suurim põlevkivitehas VKG 2,4 miljonit tonni põlevkivi ning tootis 365 000 tonni põlevkiviõli.
Veidi tuulisel augustikuu pärastlõunal seisame Kohtla-Järve õlitehase Petroter I katusel ning meie ees laiub tükike Ida-Virumaast. Tehas on muljetavaldavalt suur, pilguga hinnates sarnaneb see mõõtmetelt võib-olla ehk Viru hotelliga.
Tehase katuselt paistab seega kogu kompleks justkui peopesal ning kogu logistikasüsteem saab kiiresti selgeks. On näha liin, mis toob põlevkivi Ojamaa kaevandusest kohale, on näha, kuidas põlevkivi jõuab tehasesse, samuti torud, kust õli tsisternidesse jõuab ning sealt omakorda autode ja rongidega tellijatele viiakse.
On päris üllatav haarata ühe pilguga tootmist, mille mõju Eesti SKT-le on 132 miljonit eurot ja mis moodustab veidi vähem kui ühe protsendi kogu riigi SKTst ning samuti ligi ühe protsendi kogu Eesti ekspordist.
Samuti on muljetavaldav tajuda järsku mastaape – kui väike on selle taustal Eesti majandus, et ühe pilguga võib tajuda sellest sajandikku. Samas on hea meenutada, et oleme selle tootmisega maailmas Hiina järel suuruselt teisel kohal.
Kaks uut õlitehast
Kust tuleb õlitehase nimi Petroter? Viru Keemia Grupi juhatuse liige ja tehnikadirektor Meelis Eldermann räägib muheldes, et siin on kaks võimalikku tõlgendust: üks võimalus on viidata kütteõlile, teine aga on vihje VKG Oili juhatuse liikme Nikolai Petrovitši nimele. Tema sõnul on tegu tehase tõelise patrioodiga, mistõttu on nimi ka üsna kohane.
Petroter I südames on reaktor, milles toimubki keerukas protsess, mille tulemusena saab kivist õli. Samuti tuleb sealt tuhk, mille mäed paistavad samuti tehase katuselt kätte ning ilmestavad Ida-Virumaa maastikku.
Reaktor, kuhu saame päris ninapidi ligi minna, jätab samuti oma mastaapsusega võimsa mulje. Ruum on kuum ja müra nii tugev, et rääkida seal ei saa. Ruumi keskel pöörleb kolme inimese kõrgune seade. Ehkki Eldermanni sõnutsi on protsess iseenesest lihtne, möönan, et mul läheks vist terve aasta, et sellest aru saada.
Petroter I kõrvale rammitakse vaiu Petroter II ehituseks. See peaks valmima kahe aasta pärast ning maksma enam kui 60 miljonit eurot. Ent plaanis on ehitada veel ka Petroter III.
Tehase katusel on korstnad, kust tuleb kuuma auru – mõistan, et see ongi kurikuulus CO2, mille kvootide pärast nii palju vaieldakse ja kaubeldakse.
Kogu see põlevkivi, mille ümber kõik see askeldamine toimub, tuleb maa seest 30 meetri sügavuselt ja 13 kilomeetri kauguselt Ojamaa kaevandusest. «Nii katame terve ahela, see garanteerib meile ressursi,» selgitab Eldermann, miks ettevõte ise kaevandamisega tegeleb. Võiks arvata, et näeme nüüd hulka veokeid põlevkivi vedamas, ent see pole nii.
Eldermann tutvustab uhkusega Eesti pikimat konveierit. See on kummist lint, mis kulgeb 13 kilomeetri pikkuselt läbi metsa ning veab lakkamatult liikudes tehasesse ühe tunniga 700 tonni põlevkivi. «See on pikim konveier kogu Baltikumis,» selgitab Eldermann, kui sõidame piki trassi, ning kirjeldab selle avamisega seotud raskusi.
Lint on kogu ulatuses kaitstud plekk-katuse ja metallvõrguga, et hoida eemal nii loomi kui ka inimesi. Selgub, et kõige keerulisem ülesanne oli sättida lint rullikutele nii, et see liiguks ilusti ega pillutaks põlevkivi maha, sest trass lookleb nii vasakule-paremale kui üles-alla. Kokkuvõttes on tegu ju umbes 25-kilomeetrise ühes tükis kummist lindiga, mida veab üks mootor.